Punapeet sobib söögiks ja joogiks

Punapeet ei oota suurt hoolitsust, üksnes seda, et muld oleks kobestatud ja umbrohtu poleks. FOTO: Sille Annuk / Tartu Postimees

Vana-Kreekas olnud peet ebaõnne sümbol. Kui kuuldi, et kellegi peres on tüli, riputati nägelejate uksele salaja peedilehepärg. Kui aga taheti kedagi pilgata, ulatati talle kimp peete.

Ulatuslikult hakkas punapeet levima alles 17. sajandil, kuigi Inglismaa peedikasvatajatest on teateid ka 16. sajandi lõpust. Meie tänapäevane peet jõudis söögilauale siiski alles 19. sajandil.

Punane värv sünnib sügisel

Punapeet on kaheaastane taim. Esimesel aastal moodustub vaid maasisene säilitusjuur ning sellel lehekodarik, teisel vars ja õisik. Mis puudutab toredat punast värvust peedi juurel ja lehtedel, siis selle kingib antotsüaan – värvaine rakumahlas, mida tekib eriti rohkesti sügise jahedate ilmadega.

Väikseimgi muljumine keetmisel põhjustab punase peedimahla nõrgumist keeduvette. Seda omadust kasutatakse Venemaalt ja Ukrainast pärit borši tegemisel: peet lõigatakse võimalikult peeneks, et anda supile rohkem värvi.

Punapeet võib olla lame, ümar või hoopis piklik. Punase peedi kõrval tuntakse valget, kollast ja triibulist peeti.

Peedis on 8–12 protsenti suhkruid, tublisti magneesiumi, naatriumi ja kaaliumi, rauda ja joodi, B- ja C-vitamiini. Nõnda on ta üks tubli ravimtaim.

Peedimahla peetakse heaks kõhulahtistiks, uriini eritumist ja punaliblede teket soodustavaks ning immuunsüsteemi tugevdavaks vahendiks, ta alandab kenasti vererõhku. Peet on tuntud pahaloomuliste kasvajate arengu pidurdajana. Peeti peaksid sööma need, kelle süda pole heas seisukorras, ja kuna peedi joodisisaldus on suur, aitab see kaasa kilpnäärme talitlusele.

Suurt poputamist ei vaja

Söögipeet külvatakse kasvukohale. Ümberistutamistki talub ta hästi.

Avamaale aga tuleks peet külvata alles siis, kui muld on soe, vähemalt kaheksa kraadi, nii et harilikult mai keskel.

Söögipeet tärkab kaheksa kuni kümne päeva pärast. Ta ei oota suurt hoolitsust, üksnes seda, et muld oleks kobestatud ja umbrohtu poleks. Kui vihma on vähe, tuleks peeditaimi kasta. Liiga tihedalt reas kasvavaid peete peaks harvendama.

Peedid tuleb koristada sügisel enne öökülmi ja säilitada keldris, olles need enne mullast puhtaks rapsinud ja suurema osa varrest ära lõiganud.

Söö juurt või hoopis lehti

Eestlaste kiindumus peedisse on üldtuntud. Seda lisatakse suppidesse ja salatitesse, küpsetatakse ja hautatakse. Peet on küll looduslikult magusa maitsega, kuid üllatavalt väikese kalorsusega.

Keetmiseks tuleb potti pista terve koorimata peet. Keema tuleb see panna külma veega, kuhu soola ei lisata, sest see halvendab peedi maitset. Et kontrollida peedi küpsust, asetada see voolava vee alla: kui peet on pehme, tuleb koor kergesti ära.

Kahvli või noaotsaga peeti torkida ei tohiks, sest juurikat edasi keetes võib peedimahl välja voolata ja värv kaduda. Harilikult läheb keeduks ­20–30 minutit, seejärel võiks peedi korraks külma vee alla pista, jahtuda lasta ja koorida.

Peedilehed on suvel tore salatimaterjal. Kes soovib seda kraami ka talvel nautida, sel on tarvis sügisel väiksemad peedid lihtsalt lillepotti istutada ja talvine vitamiiniports on kindlustatud.

KOMMENTAAR

Roman Zaštšerinski. FOTO: Erakogu

Roman Zaštše­rinski

restorani Moon peakokk

Miks venelased armastavad peeti? Peet on mitmekülgne, selline taimne matrjoška. Peediga võib teha igasuguseid asju ja alati tuleb hea välja.

Seda võib panna borši sisse. Võib marineerida või hapendada, lisada salatisse koos majoneesiga või süüa lihtsalt keedetult vürtside ja heeringaga. Võib teha kimtšit või Korea moodi salatit. See on meie söögikultuuri üks põhikomponent. Mul on kodus alati peeti.

Meie pere röstitud peet

Valmistusaeg umbes 90 minutit.

6 portsjonit

•       1 kg kooritud ja sektoriteks lõigatud peeti

a)

•       5–6 sl rafineerimata päevalilleõli

•       2 sl köömneid

•       1 sl vürtsköömneid

•       1–2 tl suitsusoola

•       2 sl pruuni või fariinsuhkrut

b)

•       6 hakitud küüslauguküünt

•       2 sl palsamiäädikat

•       paar-kolm ringi värsket musta pipart veskist

c)

•       3–4 sl hakitud värskeid ürte (peterselli, rosmariini – vali ise)

Küpsetusplaadi põhjale pane foolium. Sinna aseta peediviilud, lisa õli, sool, suhkur ja köömned. Sega kõik hästi läbi. Kata korralikult fooliumiga, et auku ei jääks, ja aseta 200kraadisesse ahju 50–60 minutiks küpsema, lülitades ventilaatori sisse. Siis võta foolium ära ja lisa hakitud küüslauk ning palsamiäädikas. Sega korralikult ja pane plaat 10–15 minutiks ahju, kuid ilma fooliumita. Seejärel võta see välja ja lisa hakitud värske ürt. Proovi, kas peet vajab veel soola.

Serveeri liha ja linnuroogade juurde või taimetoiduna koos salati ja mozzarella’ga. Mulle meeldib seda serveerida sooja kuumsuitsuforelli ja tzatzikiga. Seda annab kasutada ka hummuse- või pestopõhjaks.

10.06.2020 12.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto