Kunstiga ajas edasi või tagasi?

Maarit Mälgi, «Sarvik» (2020). FOTOd: Leila Lükko FOTO: Leila Lükko

Praegu oleme kriisis, sellest annavad märku nii elusloodus kui ka majandussüsteem. Samuti võib kriisiseisundisse asetada kunsti, kuna see kutsub inimestes sageli esile ärritust, mitte enam katarsist. Tulemuseks on iselaadi ummikseis, mis ajendab kas läbi murdma või tagasi liikuma. Ühel hetkel sain aru, et kaasaegse kunsti mõistmiseks võiks saada inspiratsiooni hoopiski ürgajast. Maarit Mälgi isikunäitus «Orgaanika» ning Matthias Tiidelepa teos «Õppides kirvest sepistama. Materjalikäsitlus» galeriis Noorus on selle tõdemuse head näited.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mälgi näitusel on ­välja pandud graafilised lehed, skulptuurid ja üks installatsioon. Viimane jäi näitusel esimesena silma ning oli näitusekülastajale sobiv sissejuhatus. Hämarasse ruumi asetatud teos «Sarvik» (2020) kujutab endast valgele postamendile, männiokstega kaetud põrandale asetatud punast skulptuuri, mida ümbritsevad põrandale paigutatud väiksemad, samuti punased skulptuurid.

Lähemale minnes hakkab peale nägemismeele tööle ka haistmismeel, ninasõõrmetesse tungib männimetsa lõhna. Ruumi atmosfäär ja installatsioon hakkavad koos tööle, nii et teos mõjub justkui lõkkease koopas. Keskel on suurem tule­allikas ning seda ümbritsevad väiksemad tuleleegid. Äkitselt tekib aga meelepete ning visuaalne pilt hakkab muutuma: tuli kujuneb ümber ülespoole sirutuvateks käteks, mis maa seest välja tõusevad.

10.06.2020 12.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto