R, 1.07.2022

Kolme Sõsara Hõrgutiste uus tulemine Lüllemäel

Britt Rosen
Kolme Sõsara Hõrgutiste uus tulemine Lüllemäel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaks kolmest sõsarast: Kerti (vasakul) ja Triin Vissel väikeses söögitoas. "Puhtad kohalikud maitsevärvid, hea emotsioon ja kodune õhustik on põhiline, mida me oma külalistele pakkuda tahame," ütlevad sõsarad. Õest Kadrist annab pildil märku tema kootud seinavaip.
 
Kaks kolmest sõsarast: Kerti (vasakul) ja Triin Vissel väikeses söögitoas. "Puhtad kohalikud maitsevärvid, hea emotsioon ja kodune õhustik on põhiline, mida me oma külalistele pakkuda tahame," ütlevad sõsarad. Õest Kadrist annab pildil märku tema kootud seinavaip.  Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Eesti lõpus on kohvik, kus kunagi käia võiks kõik.* Võru-setu päritolu õdedetrio, Triin, Kerti ja Kadri Vissel hõrgutavad pärast viieaastast pausi jälle. Sedakorda Lüllemäel, restoranis Kolme Sõsara Hõrgutised, kuid endiselt kodukandi klaaride maitsetega.

Tee Lüllemäele Vana-Võrumaale vookleb tõusude ja langustega mööda kuppelmaastikku, kus rohetavad heinamaad vahelduvad tumedate järvesilmade ja lopsakates sireliõites taluõuedega.

Lõpuks – seal ta on! Tibukollane väike majake ajaloolise Karula kihelkonnakeskuse peatänava ääres, justkui Astrid Lindgreni Bullerby laste lugudest võetud. Seinal seisab valge tahvel: Kolme Sõsara Hõrgutised, lõuna- ja õhtusöögid ettetellimisel.

«See oli minu algatus,» ütleb uksele vastu tõtanud Triin Vissel, üks kolmest Visselite pere õest, kes otsustas Kolme Sõsara Hõrgutistele pärast viieaastast pausi jälle eluvaimu sisse puhuda.

Köögist ruttab välja teine õde, Kerti Vissel, pakkudes pikalt teelt saabunutele omatehtud rukkileiba, speltasaia ja võid, lisaks viimast partiid mullu purki pandud seentest ja hapukurkidest. Kolmas õde Kadri Vissel palub äraolekut vabandada, sest saab Tartust palgatöölt tulema alles õhtuks.

Söögitoa laudu katavad valged linad, vaasidest hõljub ninna sireliokste lõhna hurm. Idülliline vaatepilt oleks võetud nagu mõnelt eestiaegselt ülesvõttelt vanast fotoalbumist.

Üle saja aasta vana

Triin räägib, et tal polnud Eesti lõunaserva Lüllemäele väikest maja soetades sugugi täit kindlust, et teised kaks õde, Kerti ja Kadri tema söögikohamõttega kaasa tulevad. Samas oli ta lootusrikas, teades mõlema seiklushimu ja õhinat iseäranis toidulistel ühistegemistel.

Seda, et maja sobiks söögikohaks, teadis ta aga kohe, kui koos elukaaslasega Karula kandis talukoha otsinguil ka sinna sisse põikas. See oli tavaline elumaja, 1915. aastast, kolme toa ja väikese köögiga. «Ütlesin siis saatuslikud sõnad: tänapäevaste vajadustega eluasemeks on see liiga väike. Kohvikuks paras,» meenutab Triin, kes varsti leidis Karula rahvuspargi veerele ka oma perele meelepärase, 1924. aastal ehitatud asunikutalu. «Maal on alati midagi peale hakata. Palju ruumi ja vabadusetunnet, saad enda ümber luua oma maailma. Juba nosivadki me heinamaal rohtu lambad,» räägib Triin ja lisab, et Eesti lõunaserv on maal elamiseks maailma parim koht.

Tema vaist Kerti ja Kadri puhul loomulikult ei petnud. Nüüd peavadki kolm sõsarat ühisel jõul sealsamas väikest restorani, kuhu korraga mahub üks suur või paar väiksemat seltskonda. Paljud, eriti lõunaeestlased mäletavad neid varasemast Peipsi ja Võru kandi laatadel või Seto kuningriigi päevadel kohupiimakorpe, pirukaid ja mustikatega kamakreemi vuhtimas. Mõned jällegi teavad neid Piusa külastuskeskuse või Rosma kooli köögist.

Esialgu kostitatakse külalisi ettetellimisel, aeg näitab, kas avatakse ka suvine igapäevakohvik.

Märksõnad
Tagasi üles