Sisukord
AK
Postimees
13.06.2020
Eesti Hipodroomi segadus tuli arendajale halva üllatusena (7) Roimade sagenemise taga on meelemürgid (3) Eesti lühiuudised Tallinn valmistub majanduslanguse süvenemiseks Juuniküüditamise ohvrit Helgit aitas töö (5) Suurimad Covid-19-kolded on praegu Ida-Virumaal (1) Majandus Börsid käisid korraks maa peal Pensionireformi proloog algab juba juulis (3) Välismaa Belgias võideldakse julmurkuninga mälestusega (10) Viirusekarantiin tõi Mumbaisse rekordiliselt flamingosid Välismaa lühiuudised Põlissoomlased avaldasid riigi rahaga naisi vaenava raamatu (4) KOHALIK VAADE. Eestlanna tõi lapse ilmale keset Austraalia koroonakaost Arvamus Juhtkiri: kujude koht ja aeg (51) Hebo Rahman: protestime oma keeles (5) Joonistatud peasekretär (1) Poliitikud platsile! Sõnakas peatoimetaja Vanameister toob töörahu Kultuur Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan Sport Imelise aja jooksnud Johaug: unistasingi MM-normi täitmisest Spordi lühiuudised Real vs Barcelona – Kumb gigantidest jääb seekord peale? Intervjuu ⟩ Kadrioru staadion on jäänud kahe tule vahele Carl-Robert Puhmi kolumn. EOK presidendi sõnumid ja teod ei kõla kokku Merendus Börside optimism laevahiiglasi ei päästa Merenduse lühiuudised AK Antti Roose: hea Eesti linn Indrek Ibrus: Eesti aruteluruumi elujõust (1) Hent Kalmo: konservatiivsusest põhiseaduses (2) Politoloogid: millised on kõige kirglikumate valijate näod? (3) EKI keelekool: detektiivitöö terminitega Aimar Altosaar: mälutöö, mis aitab saada iseendaks (4) Kunst sinu ümber. Laura Põld – kunstnik, kes laulab aheraine laulu EKP esimese sekretäri eneseesitlus (1) Vikerkaar loeb. Jõu- ja ilunumbrid Asimovi vennaskond ehk Asumi sõbrad Kolmanda ringi raamatud: Queen ja Freddie Mercury Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan Nädala plaat. Propa-hiphopi särisev piksevarras Aja auk. Miley Cyruse isa ehk õige ameeriklane (1) Juurikas. Tuhat vabandust (1) Juurikas. Rallistaarid tulevad Otepääle Arter Urmas Sõõrumaa: Isegi tippsportlastel on minuga raske (9) Aärmusislamistlik Taliban kipub välisjõude üle elama (3) Kogenud metsamees seab vastastega võideldes tõe ja õiguse jalule (43) Venemaa presidendi kaasa: «Ma ei osanud ettegi kujutada, et Nõukogude Liit võiks kunagi laguneda.» (17) Villu Päärt: Kuidas ma hakkasin terroristiks (2) Kuidas saada endale superkõhulihased? Kolme Sõsara Hõrgutiste uus tulemine Lüllemäel 5,8 sekundit ja natuke elektrit. Sõiduproov Mercedes-Benz CLC Coupéga (1) Kas mutt ärkab talveunest? Tõrges Marsi «mutt» ilmutab elumärke (1) Viis pöörast moeideed, mis ka külma suve kuumaks kütavad (7) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Jõu- ja ilunumbrid

3 min lugemist
Maarja Kangro, «Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest». FOTO: Raamat

Luule ehk lüürika on žanr, mis mõnel ajal ja mõnes kohas on väga ühetaoline ning muutub teisel ajal teises kohas kirevaks ja mitmekesiseks. Aeg-ajalt tõmbub ta lõõtspillina lustakalt laiali ja siis pressitakse jälle kokku. Viimast tuleb vist ette sagedamini: vähemalt lüürika teemad ja kujundid on kaunis invariantsed, kuid väljendusvorm võib rohkem varieeruda.

Petrarkistlik luule renessansiaegses Euroopas oli kaunis üksluine, kuid võimaldas oma piirides ka eksperimenteerimist, kuni lõppes paroodiatega ja enese pea peale pööramisega. Ärkamisaegne eesti luule oli sama selgete reeglitega mäng, kuni tuli Juhan Liiv, kes reegleid järgida kas ei osanud või ei tahtnud. Sõjajärgne ametlik eesti luule oli juba nii selgepiiriline rituaal, et paneb imestama, kuidas Juhan Smuul oma kroonutruuduses suutis teistest ikkagi loovam ja lennukam olla.

Kuigi tosin aastat tagasi armastati meil rääkida luulepildi hajumisest ja fragmenteerumisest, tundub tänane luule stiililt ja sõnumilt jälle üsna homogeenne, pigem introvertne ja vormilt alalhoidlik. (Üks õel iseloomustus, mis õnneks küll kogu toodangut ei kata, on «enter-esseistika».) Selliste üldistustega riskimiseks tuleb muidugi asjast endast sammuke kõrvale astuda. Luule sees olijatele võib pilt paista hoopis teistsugune: nemad tajuvad teravalt ja tundlikult ka pisierinevusi suurtena, nii nagu Saudi daamid oskavad kiire pilguga hinnata eri burkade stiili-, materjali- ja moenüansse.

Kuid Maarja Kangro tõlkeluulekogu demonstreerib oma variatiivsuses luule mitmekesiseid võimalusi – enamasti selliseid, mis siin ja praegu söötis või ülesvõtmist ja maaletoomist väärt. Niisiis on raamatu pealkiri väga adekvaatne – mida kõike siit ei leia! Luuletusi on tõlgitud kaheksast keelest ligi viiekümnelt autorilt 13. kuni 21. sajandini. Põhirõhk on küll moodsatel autoritel ning itaalia- ja saksakeelsel luulel (itaallasi on 25, sakslasi-austerlasi 12).

Samas, kõike siit siiski ei leia ka. Suurel määral puuduvad sentimentaalsemad, pateetilisemad, ühesõnaga niiskemad luulevõimalused. Natuke kahju, et Giacomo Leopardi (1798–1837) looming, see otselõige klassikast dekadentsi, mille paatos on küll ühetaoliselt kuiv ja karge, on esindatud ainult kahe palaga. Kuid Kangro tõlgitud Leopardi «Valitud teosed» (2016) on ju raamatuna vabalt saadaval. Ka baroksem luule oma retoorika ja kujundivohaga ning selle moodsam siire sürrealismi näol on «Varietees» pigem tagaplaanil. Sümbolistlik-preesterlikule «kõrgpoeesiale» selles varietees pole samuti etteasteid võimaldatud.

Ülejäänud kirevas valikus tulevad esile mõned poeetilised kontsentrid. Üks on mälu- ja keelepeeglis heiastuva maailma üle reflekteeriv hermeetiline luule, peamiselt itaalia autoritelt. Teine, tihedam kontsenter koosneb Teise maailmasõja järgsest n-ö keeleluulest, kombinatoorsetest, sageli musta huumoriga sõnamängudest, mille esinduslikem harrastaja oli Ernst Jandl (1925–2000), kellelt ka tõlgitud kõige rohkem palu.

Ja kolmas, hajusam kese on poliitilisi seisukohti võttev, vaimukas, sageli pisut resigneerunud «kasin luule» või antiluule. Nii et eklektilisest variatiivsusest hoolimata tulevad «Varieteest» esile tõlkijale sümpaatsemad laadid: intellektuaalsus, antisentimentaalsus, keeleline täpsus ja eksperimentaalsus, suhestumine käegakatsutava ja poliitilise reaalsusega.

Luuletuste seast enamik töötab tänu tugevale kujundile ja vaimukale puändile. Nende tõlkimise kunst on seisnenud just liigse välistamises, et eestikeelne versioon saaks napp ja tugev, originaali hoope kobavalt hajutamata. Aga on ka mõned virtuoossed ilunumbrid, milles kunst seisneb algaine põhjal uue terviku ülesehitamises. Sellised tõlked on vanemast vormilisest luulest ja uuemast «keeleluulest». Lõpuks on ka puhtalt eksperimenteerimisrõõmust tehtud järelluuletusi (nt Majakovski või Franzobeli ainetel), mis algselt ilmunud veebiajakirjas Ninniku.

1980. aastatel olid noorele inimesele, kes tahtis luule ja eriti moodsa luule võimalustega tutvuda, asendamatuks teejuhiks «Peegelmaastikud», kadunud Ain Kaalepi personaaltõlkeantoloogiad. Nende kolmas köide, mis pidanuks sisaldama ka itaalia luulet, jäi maestrol teostamata plaanide hulka. Maarja Kangro «Varietee» võiks täita natuke sarnast rolli nüüdisajal – meenutada, et lüürika maal ja taevas, minevikus ja olevikus on rohkem asju, kui meie kaasaegne luule unes nähagi oskab.

Maarja Kangro

«Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest»

Nähtamatu Ahv, 2019

216 lk

Maarja Kangro, «Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest». FOTO: Raamat
Seotud lood
12.06.2020 15.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto