Sisukord
AK
Tänane leht
13.06.2020
Eesti Hipodroomi segadus tuli arendajale halva üllatusena (7) Roimade sagenemise taga on meelemürgid (3) Eesti lühiuudised Tallinn valmistub majanduslanguse süvenemiseks Juuniküüditamise ohvrit Helgit aitas töö (5) Suurimad Covid-19-kolded on praegu Ida-Virumaal (1) Majandus Börsid käisid korraks maa peal Pensionireformi proloog algab juba juulis (3) Välismaa Belgias võideldakse julmurkuninga mälestusega (10) Viirusekarantiin tõi Mumbaisse rekordiliselt flamingosid Välismaa lühiuudised Põlissoomlased avaldasid riigi rahaga naisi vaenava raamatu (4) KOHALIK VAADE. Eestlanna tõi lapse ilmale keset Austraalia koroonakaost Arvamus Juhtkiri: kujude koht ja aeg (51) Hebo Rahman: protestime oma keeles (5) Joonistatud peasekretär (1) Poliitikud platsile! Sõnakas peatoimetaja Vanameister toob töörahu Kultuur Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan Sport Imelise aja jooksnud Johaug: unistasingi MM-normi täitmisest Spordi lühiuudised Real vs Barcelona – Kumb gigantidest jääb seekord peale? Intervjuu ⟩ Kadrioru staadion on jäänud kahe tule vahele Carl-Robert Puhmi kolumn. EOK presidendi sõnumid ja teod ei kõla kokku Merendus Börside optimism laevahiiglasi ei päästa Merenduse lühiuudised AK Antti Roose: hea Eesti linn Indrek Ibrus: Eesti aruteluruumi elujõust (1) Hent Kalmo: konservatiivsusest põhiseaduses (2) Politoloogid: millised on kõige kirglikumate valijate näod? (3) EKI keelekool: detektiivitöö terminitega Aimar Altosaar: mälutöö, mis aitab saada iseendaks (4) KUNST SINU ÜMBER ⟩ Kunst sinu ümber. Laura Põld – kunstnik, kes laulab aheraine laulu EKP esimese sekretäri eneseesitlus (1) Vikerkaar loeb. Jõu- ja ilunumbrid Asimovi vennaskond ehk Asumi sõbrad Kolmanda ringi raamatud: Queen ja Freddie Mercury Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan Nädala plaat. Propa-hiphopi särisev piksevarras Aja auk. Miley Cyruse isa ehk õige ameeriklane (1) Juurikas. Tuhat vabandust (1) Juurikas. Rallistaarid tulevad Otepääle Arter Urmas Sõõrumaa: Isegi tippsportlastel on minuga raske (9) Aärmusislamistlik Taliban kipub välisjõude üle elama (3) Kogenud metsamees seab vastastega võideldes tõe ja õiguse jalule (43) Venemaa presidendi kaasa: «Ma ei osanud ettegi kujutada, et Nõukogude Liit võiks kunagi laguneda.» (17) Villu Päärt: Kuidas ma hakkasin terroristiks (2) Kuidas saada endale superkõhulihased? Kolme Sõsara Hõrgutiste uus tulemine Lüllemäel 5,8 sekundit ja natuke elektrit. Sõiduproov Mercedes-Benz CLC Coupéga (1) Kas mutt ärkab talveunest? Tõrges Marsi «mutt» ilmutab elumärke (1) Viis pöörast moeideed, mis ka külma suve kuumaks kütavad (7) Meelelahutus Koomiks Sudoku

EKP esimese sekretäri eneseesitlus

5 min lugemist
Johannes Käbin (keskel) 1960. aastatel Tallinnas Võidu väljakul Eesti NSV Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretärina paraadi tervitamas. FOTO: Rahvusarhiiv

Must Volga keerab Nõmmel Vabaduse puiesteelt Kaare tänavasse ja tuututab. Miilits tuleb valvuriputkast välja ning avab kiiresti kõrged kahe poolega metallist väravad. Auto sõidab hoovile ja väravad suletakse. Sellist stseeni võisin ma kolme-nelja-aastasena näha kodu köögiaknast kasvõi iga päev. Sõitjaks mustas Volgas oli Johannes Käbin, keda toodi töölt koju.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Millalgi 1960. aastate alguses ehitati Käbinile tohutu suure eestiaegse krundi tagumisse otsa uus elamine. Villa, mida meie oma köögist nägime, jäi valitsuse tähtsate külaliste majutamiseks. Linnast tulev Volga tuututas tänaval endiselt, kuid väravate avamist enam näha ei olnud. Niipalju minu oma mälestusi Johannes Käbinist.

Nõukogude ajal kõrgetel positsioonidel olnud inimeste memuaare on silmatorkavalt vähe. Kohe tulevad ette Bruno Sauli ja Vladimir Pooli omad. Mõned on kindlasti veel, aga mitte palju. Ning nende vähestegi kohta on kuulda kurtmist, et tõeliselt huvi pakkuvatest asjadest on seltsimehed mööda laveerinud.

Kui tahta arvata, et õiged mälestused on sellised, mis esitavad tõtt ja ainult tõtt, siis on etteheited kahtlemata õigustatud. Kuid nõnda eeldades petab lugeja ennast ükskõik millist mälestusteraamatut lugedes. Tegelikult on subjektiivsus mälestustest lahutamatu, samuti on lahutamatu kirjapaneku selektiivsus.

Subjektiivsus on tahtmatu: mälestuste kirjutaja vaatab möödanikule oma künka otsast ja kõik asjad pole tal ühteviisi hästi meeles, aga ta ise arvab, et on. Selektiivsus, millest ühegi memuaarteose puhul samuti mööda ei pääse – sest absoluutselt kõigest ei saa kirjutada –, on autori tahtlik valik. Just siin tulevad esile lüngad, mis mõnikord lugejaid pahandavad: kirjutaja ei jäta välja mitte ainult ebaolulisi seiku, vaid ka seda, millest oleks kangesti huvitav teada saada. Ent meeles tuleks pidada, et kõigi mälestuste eesmärk – eranditult kõigi – on anda selle kirjutajast sündinu taustal selline pilt, missugust ta ise peab soovitavaks enese esitlemiseks.

12.06.2020 15.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto