Kogenud metsamees seab vastastega võideldes tõe ja õiguse jalule

Puud sirguvad mühinal. Metsaettevõtja Andres Olesk oma valdustes Lõuna-Eestis. FOTO: Arvo Meeks

Pikki aastaid on emotsionaalselt ülesköetud huvi- ja survegrupid külvanud Eesti suurima vara, metsade kohta pooltõdesid, moonutatud infot ja suisa valet. Tegelikkus on väga kaugel sellest dramaatilisest pildist, mis on rahva silme ette maalitud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ihuüksinda ei keeraks sellisele teele eluilmas. Aga Andres Olesk juhib Tsirguliina taga oma Volvo vähimagi kõhkluseta mõhnalisele metsarajale, kus jäljepaari keskel peksavad turritavad rootsud ja vitsad valusalt vastu masina põhja. Ilmselge, et siin keegi kunagi juhuslikult ei sõida.

Hea koht, kuhu peita kuriteo jälgi, jookseb mul mõte iseenesest läbi pea.

Umbes kilomeetri pärast saab rada otsa. Seal vaatavadki kuusemetsa servas vastu pahateo jäljed. Keegi on vedanud metsa alla sõiduauto esistange, ukse polsterduse ja palju muud kila-kola. Mets on endiselt mõnele prügila eest.

Kuid Olesk tahab näidata hoopis muud. Seda, mida asjatundmatu silmaga kaugelt ei märka. Seda, mida need, kes metsameeste tegemiste vastu juba mitu aastat kõva häälega protestivad, oma arvuti eest kuskil linnakontoris ammugi ei näe.

Vilunud sammuga möödub Olesk metsa all ebatasasel pinnasel pehmetest lohkudest ja astub üle risti-rästi kukkunud kuusepuude. Juurepess, peamine juuremädanike tekitaja, on kuuski langetanud nii, et suurem jagu juuri jäänud maapõue peitu. Ent see, nagu selgub, pole peamine häda.

Suurim kuuskede laastaja on pugenud peaaegu märkamatult koore alla. Üksnes vaevumärgatav punakat värvi tolmukuhjake reedab ta. See on koht, kust ürask on sisenenud hävitustööd tegema.

Üraskeid on palju, mustmiljon. Ja nende tapatöö kuuskede kallal on tõhus. Sellest annavad tunnistust massiliselt kuivanud võrad. Selliseid puid, osutab Olesk käega latvade poole, on ümberringi kümneid.

Tõhusaim viis üraskite vastu võidelda, ütleb ta, on üraskid koos puudega metsast välja vedada.

Aga see ei ole põrmugi lihtne. Mitte sellepärast, et rasketehnikast puudu tuleks. Metsafirmal Valga Puu, mille Olesk kaks kümnendit tagasi asutas ja mis annab Lõuna-Eestis tööd veidi üle sajale inimesele, on ainuüksi langetustraktoreid viisteist. Lihtne ei ole üraskist rikutud puude väljavedamine seetõttu, et niipea kui metsamees hakkab metsas puule saega liginema, on kõiksugused ennast looduskaitsjaks pidavad huvigrupid tal kaarnana kallal. «Metsade majandamine oleks justkui kuritegu,» lausub Olesk.

Vaenulik sõnum

Tõsi, raske on vastu vaielda, et avalik arvamus on kirglikult metsade kaitsmise poolt. Seda on kujundanud arvukad lehelood, mis räägivad, kuidas Eestimaa raiutakse vaat et paljaks; tunamullused suured protestid Tartu lähedale kavandatud puidurafineerimistehase vastu; teedeäärsed lageraielangid, mis riivavad silma; Valdur Mikita populaarsed teosed, mille põhisõnumina kõlab, et eestlased on metsarahvas; ja loomulikult surverühmad, kes võtavad metsade raiumise vastu häälekalt sõna.

Ega avalikku arvamust metsa teemal eriti muuta anna, olgu vastuväited kui tahes loogilised ja teaduslikult argumenteeritud, tõdeb Eesti Maaülikooli professor, metsateadlane Hardi Tullus. «Lihtsam on olla roheliste poolel, palju raskem on metsast puidu äratoomist põhjendada,» ütleb ta. «Mis siis, et paljud tahavad just puitmööblit ja puitmaja.»

Olesk on saanud vaenulikkust isiklikult tunda. Nädalapäevad tagasi saabus talle öösel kell pool kolm telefoni sõnum, kus seisis: «Luual meile metsa ja looduse hävitust ei õpetatud, vaid anti teadmisi loodusest ja selle olemusest, alustades mullast kuni puude esimese rindeni välja.»

12.06.2020 15.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto