Sergei Metlev: Heli Susist. Tänulikult

Sergei Metlev. FOTO: Sander Ilvest

Meie seast lahkus Heli Susi (1929–2020). Professionaalses elus tõlkija ja õpetaja. Ajaloo jaoks kirjandusklassik Aleksandr Solženitsõni suurteose päästja, vabaduse eest seisja ja mäluhoidja. Minu jaoks moraalne kompass.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Me tutvusime 2010. aastal. Istusime mõned korrad tema raamatuid täis kodus, kus lakkamatu teejoomise saatel õppisin tundma Heli kõrge eetilise prooviga tõekspidamisi. Ja armastust inimeste vastu, mis säilis kogetud ebaõigluse kiuste.

Nõukogude võim küüditas Heli 1949. aastal. Kuni 1957. aastani oli ta sundasumisel Krasnojarski krais. Seal pidi ta enda sõnul kaks korda elu kaotama, kuid mingi jõud ei lasknud sellel juhtuda.

Mäletan tema jagatud lugu kallaletungist Siberi inimtühjade metsade vahel. Kaks võõrast meest ründasid ja abi ei olnud kuskilt loota. Enne, kui oleks juhtunud halvim, üks meestest peatus ja hakkas teist eemale lükkama. Mees kukkus surmahirmus neiu ette põlvili ja hüüdis nuttes: «Kristuse nimel, anna andeks!» Heli uskus saatusesse ja tal oli selleks põhjust.

Valedest läbi imbunud nõukogude kord tõi inimestes esile kõige jäledamaid jooni, märkis ta. Samas ei süüdistanud Heli kunagi terveid rahvaid. Temas oli palju empaatiat ning ta mõttekäigud olid alati elegantsed. Sarmika ja viisaka eestluse kandja. Ikkagi inimene, kes mäletas vabariigi 20. aastapäeva.

11.06.2020 13.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto