Sisukord
AK
Postimees
13.06.2020
Eesti Hipodroomi segadus tuli arendajale halva üllatusena (7) Roimade sagenemise taga on meelemürgid (3) Eesti lühiuudised Tallinn valmistub majanduslanguse süvenemiseks Juuniküüditamise ohvrit Helgit aitas töö (5) Suurimad Covid-19-kolded on praegu Ida-Virumaal (1) Majandus Börsid käisid korraks maa peal Pensionireformi proloog algab juba juulis (3) Välismaa Belgias võideldakse julmurkuninga mälestusega (10) Viirusekarantiin tõi Mumbaisse rekordiliselt flamingosid Välismaa lühiuudised Põlissoomlased avaldasid riigi rahaga naisi vaenava raamatu (4) KOHALIK VAADE. Eestlanna tõi lapse ilmale keset Austraalia koroonakaost Arvamus Juhtkiri: kujude koht ja aeg (51) Hebo Rahman: protestime oma keeles (5) Joonistatud peasekretär (1) Poliitikud platsile! Sõnakas peatoimetaja Vanameister toob töörahu Kultuur Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan Sport Imelise aja jooksnud Johaug: unistasingi MM-normi täitmisest Spordi lühiuudised Real vs Barcelona – Kumb gigantidest jääb seekord peale? Intervjuu ⟩ Kadrioru staadion on jäänud kahe tule vahele Carl-Robert Puhmi kolumn. EOK presidendi sõnumid ja teod ei kõla kokku Merendus Börside optimism laevahiiglasi ei päästa Merenduse lühiuudised AK Antti Roose: hea Eesti linn Indrek Ibrus: Eesti aruteluruumi elujõust (1) Hent Kalmo: konservatiivsusest põhiseaduses (2) Politoloogid: millised on kõige kirglikumate valijate näod? (3) EKI keelekool: detektiivitöö terminitega Aimar Altosaar: mälutöö, mis aitab saada iseendaks (4) Kunst sinu ümber. Laura Põld – kunstnik, kes laulab aheraine laulu EKP esimese sekretäri eneseesitlus (1) Vikerkaar loeb. Jõu- ja ilunumbrid Asimovi vennaskond ehk Asumi sõbrad Kolmanda ringi raamatud: Queen ja Freddie Mercury Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan Nädala plaat. Propa-hiphopi särisev piksevarras Aja auk. Miley Cyruse isa ehk õige ameeriklane (1) Juurikas. Tuhat vabandust (1) Juurikas. Rallistaarid tulevad Otepääle Arter Urmas Sõõrumaa: Isegi tippsportlastel on minuga raske (9) Aärmusislamistlik Taliban kipub välisjõude üle elama (3) Kogenud metsamees seab vastastega võideldes tõe ja õiguse jalule (43) Venemaa presidendi kaasa: «Ma ei osanud ettegi kujutada, et Nõukogude Liit võiks kunagi laguneda.» (17) Villu Päärt: Kuidas ma hakkasin terroristiks (2) Kuidas saada endale superkõhulihased? Kolme Sõsara Hõrgutiste uus tulemine Lüllemäel 5,8 sekundit ja natuke elektrit. Sõiduproov Mercedes-Benz CLC Coupéga (1) Kas mutt ärkab talveunest? Tõrges Marsi «mutt» ilmutab elumärke (1) Viis pöörast moeideed, mis ka külma suve kuumaks kütavad (7) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Aimar Altosaar: mälutöö, mis aitab saada iseendaks

5 min lugemist
Juuniküüditamise aastapäeva installatsioon Pisarate vagun meenutab täna ja homme repressioonide ohvreid Tallinnas Vabaduse väljakul. FOTO: Inimõiguste Instituut

Psühhoanalüütikute sõnul blokeerivad traumaatiliste mälestustega inimesed osa oma minevikust. Kuigi seda enam pole, mõjutab see endiselt. Vabanemiseks peab ajalootrauma teadlikult läbi töötama.

Soomes on Imbi Paju 2006. aastal valminud teos «Tõrjutud mälestused» äsja tänapäevase kirjandusklassika sarjas uuesti välja antud. Kirjastuse Like tegevjuht ja Paju raamatute toimetaja Mari Hyrkkäneni sõnul on see isikliku loona esitatud käsitlus nõukogude repressioonidest ajatu, avades uusi kihte eri aegadel ja eri paigus üle maailma. Vahepeal kaheksasse keelde tõlgitud raamat jõuab Hyrkkäneni sõnul nüüd klassikasarjas avaldamisega justkui oma maailmatuurilt tagasi Soome.

Kirjastaja sõnul on selles ühendatud ajalootundmine ja isiklike kogemuste analüüs. «Mõni võib olla seda meelt, et nendest teemadest on juba piisavalt kirjutatud. Meie selle hoiakuga ei nõustu ja soovime, et usaldusväärsele infole tuginevad ja samas lugejale sügava lugemiskogemuse andvad teosed saaksid uuematel aegadel kõnetada üha uusi põlvkondi ja lugejaid,» ütleb ta. Kirjastus on samas sarjas välja andnud ka Primo Levi Auschwitzi laagri mälestusteraamatu «Aselepo» («La tregua», eesti k «Hingetõmbeaeg»). Hyrkkänen leiab, et need teosed annavad avastuslikke õppetunde inimlikkusest, väikese inimese saatusest keset ajaloopöördeid ning on tähtsad mineviku elluäratajad ja praeguse aja peeglid.

Kui tahame painajatest lahti saada, peame õppima teadvustama psühholoogilisi kurjuse mustreid nii kollektiivsel kui ka üksikinimese tasandil. See on pidev töö, et ka uued põlvkonnad avastaks kurjuse käekirja eri kihte.

Psühholoogina avastasin Paju raamatuid lugedes, et minulgi on olemas vajalikud eelteadmised «Tõrjutud mälestuste» abil meie aja analüüsimiseks. Eriti tänulik pean olema oma kunagisele akadeemilisele juhendajale, kadunud akadeemik Peeter Tulvistele. Tema suunas mind tutvuma psühhoanalüüsi ja humanistliku psühholoogia traditsioonidega Eestis. Tulviste juhendamisel 1982. aastal valminud diplomitööd psühhoanalüüsi ajaloost Eestis kirjutades oli mul võimalik teha põnev uurimisretk Eesti-aegsesse ühiskonda ja kohtuda tolleaegsete haritlastega, nagu Aleksander Elango, Uku Masing jt. Sain rääkida inimestega, kes olid sõjaeelsel ajal kohtunud Sigmund Freudi, Alfred Adleri ja Carl Gustav Jungiga. Nõukogude aja lämmatavates tingimustes oli pilk meie endi ajalukku kui sõõm hapnikku, mis andis lootust paremateks aegadeks. Ettenägelikumad õppejõud ütlesid juba siis, et 21. sajand tuleb psühholoogiasajand.

Nüüd Paju loomingusse süüvides avastasin, kui õigus oli meie õppejõududel. Psühholoogi vaistuta, teadmisteta ajaloost, poliitikast, kirjandusest jms ongi meie ajastut raske mõista.

Maikuud, mil raamat Soomes klassikana ilmus, võib pidada ka mälukaitsekuuks. Juba üle pooleteise aastakümne on meie idanaaber Teise maailmasõja lõppu Euroopas tähistanud järjest pompoossemalt, korraldades 9. mail linnades militaarkarnevale ja Surematute polkude võidumarsse, mida vene kultuuriuurija Andrei Arhangelski peab surmakultuuri juurutamiseks, summutades üksikinimese hääle ja tegemata leinatöö. Selline infosõja ägenemine puudutab meid salakavalal moel, tõstes agressiivsuse taset ja usaldamatust meie endi keskel, tehes lihtsaks Eesti ajaloo asetamise ka rahvusvahelises infolevis kõverpeeglisse, milles me end äragi ei tunne. Samas oleme läinud justkui poststalinistlikku maailma oma nostalgiliste stiilipidudega, kus hüppavad ringi miilitsad ja sõjaväevormi riietatud mehed, kus lauldakse nõukogude laule. Oleks raske kujutada ette, et hollandlased ülistaksid Saksa okupatsiooniaega, mil surid nälga tuhanded, öeldes, et natsidel olid uhked vormid ja ägedad autod.

Vene kirjanik Vladimir Sorokin on kirjeldanud oma romaanis «Telluria», et keele ja «õigete» sõnade kasutamise kaudu hägustatakse inimeste teadvust ja maailma, kus me elame. Eestlaste maailmavaadet, ajaloo­taju ja identiteeti hakati moonutama ja ümber programmeerima kohe, kui Eesti oli okupeeritud. Seda tehti nii 1940. kui ka 1944. aastal äärmiselt põhjalikult, massiivselt, vägivaldselt ja hirmu külvates. Paju raamatu kaks esimest peatükki «Kõigepealt oli ema foto» ja «Ohtlikud elemendid hävitatakse» illustreerivad, kuidas Vene NFSV kriminaalkoodeks ja labane, totalitaarne, stalinistlik sõnavara, üksikisiku naeruvääristamine ja sildistamine tekitasid inimese sees vastuolusid. Füüsilise ja vaimse terroriga hävitati ja töödeldi kõiki Eesti kodanikke, peale eestlaste ka bolševismi eest põgenenud venelasi, vene vanausulisi, juute, ingerlasi jt. Sellise õudust tekitava olukorra vastu aitab kollektiivne mälutöö, üksikinimese väärtustamine ja kaasinimest austava komberuumi teadlik harjutamine. Peame austama oma ajalugu, et keegi ei võiks meist üle marssida ja öelda: «Te ise olete okupatsioonis süüdi, teie president müüs Eesti maha.»

Oleme suurel määral see, milline on meie mälestus ja arusaam iseenda ja oma rahva loost, samuti see, mil viisil me endast räägime.

Kui nüüd küsida, mis on meil ühist Kremli pidustuste ja ideoloogilise ajupesuga, siis peame meeles, et seal on ikka veel au sees need tegelased, kes vangistasid ja küüditasid meie emasid ja vanaemasid, nimetades neid bandiitideks või «bandiitide emaks», nagu raamatus. «Tõrjutud mälestustes» on mälu sotsiaaltöö objekt: uuritakse seda, mida enam pole, kuid mis endiselt mõjub. Paju raamatud on õppematerjaliks mitmes lääne ülikoolis ning töövahendiks kirjandusteadlastele ­Leena ­Kurvet-Käosaarele ja Eneken Laanesele, kes on tõstnud esile, et Paju loominguline mälutöö on toonud ajalootrauma mõiste rohujuuretasandil inimeste teadvusse.

Miks meile selliseid raamatuid vaja on, ütleb välja ka mainekas Briti ajaloolane Orlando ­Figes Stalini-aegset eraelu käsitlevas raamatus «Sosistajad»: «Nagu psühhoanalüütikud on näidanud, kalduvad traumaatiliste mälestustega inimesed mõningaid osi oma minevikust blokeerima.» Kui aga tahame painajatest lahti saada, peame õppima teadvustama neid psühholoogilisi kurjuse mustreid nii kollektiivsel kui ka üksikinimese tasandil. See on pidev töö ja sellised raamatud aitavad ka uutel põlvkondadel avastada kurjuse käekirja eri kihte. Või nagu ütleb eestikeelse viimatise väljaande tagakaanel Briti ajakirjanik Edward Lucas: see viib meid pimedatesse tubadesse ja valgustab need läbi.

Rahvast rääkides unustavad poliitikud, ideoloogid, ajaloolased ja mõnikord kirjanikudki ära tavalise inimese. Soome psühhiaater ja psühhoterapeut Heikki Majava on kirjutanud Postimehes, et Paju teosed on meile nagu psühhoanalüüs, teraapia, mis annab inimesele võimaluse individualiseerimiseks kogukondlikus kasvamises, et pakkuda meile turvatunnet ja solidaarsust.

Jung on öelnud, et natsism ja bolševism pääsesid võimule, sest me ei tundnud enam kurja ära. Paju avab just seda kurjuse käekirja, pikkamööda nagu terapeut. Teose alapealkirjad «Ajalootöö on mälestuste ja leina topelttöö», «Kes kirjutab mineviku uuesti», «Ellujäänute hingeline pagas», «Desinformatsioonibüroo loomine», «Õigussüsteemi perverssuse normaliseerimine», «Kallaletungija seisukohalt on rünnatav ise süüdi» näitavad, millisesse põrgusse inimesed võivad ikka ja jälle sattuda, teadmata ette, kuidas nad ellujäämise nimel käituvad.

Rahvast rääkides unustavad poliitikud, ideoloogid, ajaloolased ja mõnikord kirjanikudki ära tavalise inimese. Soome psühhiaater ja psühhoterapeut Heikki Majava on kirjutanud Postimehes, et Paju teosed on meile nagu psühhoanalüüs, teraapia.

Eestlaste elulõim on ühelt poolt väga tugev, ega me muidu poleks sajandite sügavikust, «kultuurimaailma» jaoks peaaegu olematusest tõusnud silmapaistvaks tänapäevaseks riigiks. Teiselt poolt on meie kultuurilis-poliitiline ja turvalõimetis väga habras, sest meie riikluse vaid sajandipikkune lugu ja purustamiskatsed pole lasknud meil piisavalt tugevaks kasvada.

Kui Paju 2017. aastal Euroopa päeva külalisena Regensburgi ülikoolis esines, andis see tõuke seal Eesti-teemalise nädala korraldamiseks. Paju ajaloo ja üksikinimese haavatavuse käsitlus on sakslastele lähedane teema, samuti minevikuvarjude analüüsimine ja inimeseks olemise mõtestamine.

See, et Eesti oli just praegu ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja, kõrgelt tunnustatud digiriik, NATO, Euroopa Liidu, maailma arenenuimate riikide rühmas, on suur ime. Kuid korda peab saama ka üksikinimese elu väärtustamine ja turvatunne. Selle saavutamiseks peame uurima oma ajaloovarje, et nüüd, iseseisvas riigis tunneksid inimesed end lugupeetute ja kaitstutena.

Oleme suurel määral see, milline on meie mälestus ja arusaam iseenda ja oma rahva loost, samuti see, mil viisil me endast räägime, nii omavahel kui väljaspool oma riiki. Suurte kunstiteoste puhul on ikka nii, et aus ja kirglikult teostatud sõnum jõuab kohale ka teistele. «Tõrjutud mälestused» on ladus, kuid ometi mitte kerge lugemine. Soome kirjanik ja psühhoanalüütik Mikael Enckell kirjutab soomekeelse raamatu eessõnas: «See sõnatu südametus, täielik hoolimatus on selline kuritegu, mis ulatub sellest osavõtjate ringist palju kaugemale. Juutide hoiatuse järgi võiks öelda: ärge jääge ohvriks, ärge saage kurjategijaks, kuid eelkõige ärge olge ükskõiksed pealtvaatajad.»

Seotud lood
12.06.2020 15.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto