R, 27.05.2022

Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan

Juhan Raud
, toimetaja
Nädala plaat. Muutlik ja mitmenäoline lahinguplaan
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Killer Mike (vasakul) ja EL-P (paremal), koos tuntud kui Run the Jewels.
Killer Mike (vasakul) ja EL-P (paremal), koos tuntud kui Run the Jewels. Foto: Julio Enriquez/wikimedia (creative Commons)

Räpiduo Run the Jewels ei vaja ilmselt (enam) kellelegi tutvustamist. Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette nende neljas kauamängiv – vastava nimega «Run the Jewels 4», mis on ühtlasi nende seni parim. Ja see ei ole enam naljaasi, sest väga head muusikat on duo mõlemad pooled – EL-P ja Killer Mike – teinud ju kogu aeg, ka oma soolokarjääri ajal.

Tõsi, kaks esimest lugu – singlitena välja antud «Yankee And The Brave (ep.4)» ning «Ooh LA LA» – ei mõjunud esimesel kuulamisel just kõige lootustandvamalt, ehkki albumi kontekstis hakkavad nad teistmoodi tööle. Tõelise hoo saab plaat sisse kolmanda looga ning ega sealt enam tagasiteed pole – põhimõtteliselt järgneb üks meistriteos teisele ning albumi lõppedes on aeg minna uuele ringile.

«Run the Jewels 4» on täis poliitilist raevu, kavalaid (kõrvale)põikeid ning tehnoloogilist ärevust. See on korraga küberneetiline ja poliitiline; vaheldumisi põiklev ning samas ka näkku kargav. Ühtlasi on see ääretult tihe album, mida annab kuulata ikka ja jälle: iga lugu siin peal oleks nagu mitu albumitäit mõtteid korraga, mis on esitatud läbisegi, jõnksus. Tulemus on aga väga nauditav. Kõik lood kannavad selgelt Run the Jewelsi signatuuri, ometi on igaüks neist individuaalne ning kordumatu.

EL-P on alati olnud virtuoos, kuid siin albumil ületab ta ennast taas: «Run the Jewels 4» produktsioon on täiesti sõge. Rahutukstegev, kimäärne ning ulmeliselt jõuline... Kuulake näiteks selliseid lugusid nagu «holy calamafuck», «goonies vs E.T.» või «pulling the pin». See on küpsem album kui «Run the Jewels 2» ning brutaalsem tervik kui «Run the Jewels 3». Lisaks võiks öelda, et ehkki duo neljanda albumi helimaastik on endiselt pinev ja eksperimentaalne, võib seekord tegu olla ka nende kõige tantsitavama albumiga. Kes ei usu, pangu peale näiteks sellised lood, nagu «out of sight» või «JU$T».

Nii EL-P kui ka Killer Mike’i räppimine on selge, kiire ja kompromissitu. Temaatiliselt on «Run the Jewels 4» kapitalismikriitiline, anarhistlik ning jahmatavalt aktuaalne. Nüüdseks on palju räägitud-kirjutatud loost «walking in the snow», kus Killer Mike viitab Eric Garnerile – mustanahalisele mehele, kelle USA võmmid 2014. aastal ära otsustasid kägistada. George Floydi mõrvamise taustal mõjub Mike’i tabav värss aga eriti kõhedalt. Kogu album on ühtaegu oma ajast ees ning ka selle sees: tegu oleks nagu tsitaatidest, kajadest, riimidest, solvangutest, rütmidest ja naljadest kokku sünteesitud lahinguplaaniga, mis on seejärel veel läbi immutatud elukogemuse, vabaduse ja võrdsuse iha, popkultuuri ning hallutsinogeenidega. Mida veel tahta?

Ja ometi jookseb siit-sealt ajal läbi ka tubli annus nukrat ilu, mis aina düstoopilisemaks tõmbuva ja üha painajalikuma maailma sees liigeldes iselaadi lootust annab. Või kui mitte lootust, siis vähemalt jaksu jätkata – ka edaspidi metafoorselt molkustele molli sõita ning mitte alla anda. Kuulake näiteks albumi viimast lugu «a few words for the firing squad (radiation)» ning katsuge mulle öelda, et siin pole teatavat ülevust, mis teid hingepõhjani liigutaks. Kogu album on meeldivalt muutlik, mänguline ja mitmenäoline; midagi nii head pole ma juba ammu kuulnud. Vist üks mu lemmikplaate.

ALBUM

  • Run The Jewels
  • «Run The Jewels 4»
  • Jewel Runners/BMG
  • 2020
  • 5/5
Run The Jewels «Run The Jewels 4»
Run The Jewels «Run The Jewels 4» Foto: Plaat
Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Merendus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles