Juhtkiri: kujude koht ja aeg

  • Ajalooliste kujude mahavõtmine peegeldab muutusi inimeste väärtushinnangus
  • Inimestena peame olema suutlised arutama ka ajalooliselt süngetel teemadel
  • Isegi verise ajalooga on võimalik teha rahu, kui on sobilik aeg ja koht
Kui on õige aeg ja koht, siis on võimalik ka verise ajalooga rahu teha.  FOTO: YVES HERMAN/REUTERS

See jumala mees ja tsivilisatsiooni tooja minu meelest oli tegelikult inimsusvastane kurjategija. Ta oli jälk massimõrvar, kes tsiviliseeritud /…/ sajandil kollektsioneeris kas elavatelt inimestelt või värsketelt laipadelt ära lõigatud päid ja laskis järjekindlalt asulate viisi korraldada tapmisi.» Kellest on jutt?

Nii iseloomustas ajaloolane Enn Tarvel, «Henriku Liivimaa kroonika» mitme väljaande toimetaja, piiskop Albertit Vikerraadio saates «Eesti lugu» ajal (16.02.2013), mil käis kõvem vaidlus raamatu «Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg» üle.

Lembitu pead otsime siiani taga. Alberti kuju käime vaatamas Riia toomkiriku õuel, kus ta linna asutajana on omal kohal, ent Tallinna keskväljakule me talle loodetavasti monumenti püstitama ei hakka. Ka Kuressaares on kirjanik Albert Uustulndi kuju hoopis kohasem.

Isegi venelaste tsaari Peeter I tegevuse jälgi tajume Tallinnas Kadriorus teisiti kui omaaegset kuju keskväljakul või, veel enam, meenutades Tartus linna piiramist, hävitamist ja kodanike küüditamist – Käsu Hansu «Oh! ma waene Tardo liin» on kõigile kooliajast tuttav. Ka Peetri oma Aleksandria rajamine Neeva jõe kallastele tähendas soomeugrilaste külade hävitamist ning tohutuid inimohvreid. Ometi ei lähe me miskipärast nüüd turistidena Neevalinna külastades nõudma, et vaskratsaniku monument sealselt Senati väljakult minema viidaks. Samuti ei hakka me skulptor Falconet’ tehtud ratsu kapju kandvale hiidrahnule midagi sodima.

JUHTmõte

Ilmselt on olemas ajad ja kohad, kus verisegi ajalooga suudetakse teha rahu ning arutada teiste tänapäeval elavate inimestega minevikus juhtunud jubedate asjade üle.

51

Üks 1956. aasta Ungari ülestõusu sümboolsemaid hetki oli hiiglasliku Stalini monumendi mahavõtmine Budapestis. Kuju ei taastatud, kuigi sovettide tankid sõitsid uuesti julmalt Ungarist ja ungarlaste vabaduspüüdlustest üle.

Värskeim näide on marssal Konevi kuju mahavõtmine Prahas. See ärritas Stalini ja kommunistide impeeriumi kuritegude unustamise eest seisvat Putini režiimi sedavõrd, et loeme uudistest lugusid Praha linnapead Zdeněk Hřibi tapma saadetud Venemaa palgamõrvarist ning sellest, et Venemaal algatati nende uue kombe järgi kriminaalasi selle pärast, et teises riigis – Tšehhimaal – võeti maha üks miskipärast siiani seisnud kuju.

Moskva väljaku Lubjanka nimi sai kommunistide repressioone läbi viinud NKVD sünonüümiks. Üks 1991. aasta augusti emotsionaalsemaid ja lootustandvamaid hetki oli see, kui moskvalased, olles minema kihutanud kõva käe kommunistid, võtsid Lubjankal KGB hoone ees maha nõukogude repressiiv­aparaadi looja Feliks Dzeržinski kuju. Näete, venelased hindavad vabadust ja põlgavad rõhumist, piinamist ja tapmist, inimsusvastased kuriteod enam ei kordu – see oli selle hetke peamine lootus ja sümboolne sõnum. Nüüdseks on mõtteviis kahjuks muutunud ning korduvalt on kaalutud selle monumendi taastamist.

Poliitiliste, valitsejaid ja vallutajaid kujutavate monumentide püstitamine ja ka dramaatiline mahavõtmine on küllap enamasti märk sellest, kellele see või teine maa kuulub ning milliseid väärtusi peetakse oluliseks. Nende püsimine ei pruugi seda aga tingimata tähendada. Ilmselt on olemas ajad ja kohad, kus verisegi ajalooga suudetakse teha rahu ning arutada teiste tänapäeval elavate inimestega isegi väga jubedate minevikus juhtunud asjade üle. Mitte püüdes head või kurja olematuks kuulutada, vaid õppida ja mõista, kui jaksu ja arunatukest on.

Seotud lood
12.06.2020 15.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto