Anna-Kaisa Oidermaa: vaimse tervise esmaabi oskused

Anna-Kaisa Oidermaa. FOTO: Erakogu

Vaimse tevise kriisi pidurdamiseks on vaja aktiivset tegutsemist, kirjutab kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eriolukorras kuhjunud ­stress ei möödu koroonaviirusega nakatumise ohu vähenemisega samas tempos. Muu maailma kogemused varasemate pandeemiate ja katastroofidega ütlevad, et vaimse tervise probleemid hakkavad oma nägu näitama alles pool aastat või aasta-kaks pärast suurema ohu möödumist. Kui praegu on näha varem ­raskustes olnud inimeste vaimse ­seisundi halvenemist, siis uute haigestumiste arvu kasvu võib prognoosida juba sügisel-talvel.

Kuigi andmeid kriisi pikaajalistest mõjudest on meil veel ­vähe, võib riigikantselei tellitud uuringute põhjal öelda, et suuremat stressi on tundnud ligikaudu pool Eesti inimestest. Enam on mõjutatud nooremad inimesed, lastega pered ja naised. Huvitaval kombel tundsid just vanemas eas inimesed, kes justkui võinuksid ­haiguse hirmus ja isolatsiooni ­üksilduses enam pihta saada, vähem ­pingeid kui noored. Näiteks mai keskpaiga seisuga koges enam pinget 57 protsenti 25–34-aastastest ja 29 protsenti 65-aastastest ja vanematest. Kas on vanematel inimestel enam oskusi ja kogemusi raskete olukordadega toime tulla, vähem pingeline elutempo või ei ole stressi mõistet nende sõnavaras nii selgelt kasutuses, seda võib vaid mõistatada. Töökoormus oli samasugune 42 protsendil, kasvas 16 protsendil ja kahanes 35 protsendil inimestest. Nii rohkem kui ka vähem töötamine võib olla stressiallikas, arvestades, et viimasega võib kaasneda ebakindlus töökoha säilimise suhtes või iseenda kui tubli tööinimese kuvandis.

13.06.2020 16.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto