Karl Ristikivi on oma kultusromaanis «Hingede öö» öelnud, et mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust. Just sedasi võib tõlgendada inimeste hoiakut, kui nad vastasid uuringufirma Norstat kokku pandud veebiküsitlusele Rail Balticu kohta.
Küsitlusest nähtub, et üldiselt on Eesti inimesed raudteeusku. Kõhkleval seisukohal ollakse pigem selle suhtes, kas raudtee võiks kulgeda läbi Pärnu või läbi Tartu. Mõistagi võivad siinkohal mängida rolli vastajate isiklikud huvid, sest kes ei tahaks oma kodukandist otse Euroopa südamesse sõita. Sellegipoolest ei ole kogu tervikpilt nii must ja valge, nagu esmapilgul võiks tunduda. Kui küsitakse inimeste arvamust teiste taristuprojektide lõpule viimise kohta, nagu näiteks neljarajaliste teede rajamine põhimaanteedele või kohalike teede tolmuvabaks tegemine, tunduvad need rahvale tähtsamad olevat.
Olgu inimeste eelistused millised tahes. Kindlasti leidub Eesti äärealadel neid, kes tunnevad siirast rõõmu sellest, kui nende Ford ei ole kruusateel sõites kogu aeg tolmune, ja võib-olla soovib mõni lugupeetud haritlane sõita rongiga Tartust Tallinna senise kahe tunni asemel pooleteise tunniga. Palju keerulisem on näha isiklikke huve suuremas pildis, kui räägitakse potentsiaalsest SKT kasvust või riiklikust julgeolekust, mida sajandi projektiks tituleeritud raudtee meile idee järgi peaks andma. Ka värskes inimarengu aruandes rõhutatakse, et seesugused taristuprojektid loovad suurema töö- ja ärivõimalustega regiooni. Lisaks toob see senisele Harjumaa ja Tartu teljele veel ühe arvestatava keskuse, milleks on Pärnu.
Ent Norstati veebiküsitluse ja inimarengu aruande taustal tekitab kõige enam muret hoopis see, et inimeste hulgas valitseb teadmatus Rail Balticu kasulikkusest. Kavandatav raudtee tundub paljudele niivõrd keeruline, et seda on raske oma mätta otsast hinnata. Seda enam, kui paljud Rail Balticu vastased peavad rongiühendust Eestit poolitavaks ja loodusressursse raiskavaks, kuid samal ajal ei paista keegi samasuguste argumentidega ründavat neljarajalisi autoteid.
Marseille’ ja Pariisi vahel kiirrongiga tööl käivad inimesed nähtavasti itsitaksid meie arutelu kuuldes pihku.
Pigem on see kivi valitsuse ja Rail Balticu projekti eestvedajate kapsaaeda, et pole osatud niivõrd mastaapset projekti arusaadavalt ära põhjendada ja inimeste hirme maandada. Alati ei ole võimalik igaüheni jõuda, ent kui omavalitsuste iga-aastast ülesannet oma valla teid korras hoida peetakse olulisemaks kui ühte sajandi projekti, näitab see ikkagi, et inimesed on Rail Balticu asjus infosulus.
Lisaks sooviksid sõna sekka öelda paljud teadlased, nagu ka inimarengu aruande peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping, kelle arvates võiks kaaluda Pärnust harutee loomist, et ühtlustada eri piirkondade arengut. Inimestel on palju küsimusi ja ideid, kuid vastuseid neile on vähevõitu.
Kui valitsus on otsustanud oma parimate teadmiste ja ekspertide kaasamise abil, et uus raudtee peab kulgema läbi Pärnu, siis küllap on see millegi poolest hea.
Kuid seda kõike tuleb ka arusaadavalt selgitada. Nagu näitas Luitemaa looduskaitseala juhtum (PM 20.05), on suvetööle saadetud valitsusel aega oma mõtteid korrastada ja rahvale selgitusi jagada.
