Vanasti oli juuni keskpaik aeg, kus juba vees käidud, puhkus käega katsuda ja midagi mõistlikku tulemas ei ole peale eksamite või oled hoopis selle osas, kes lilli viib ja lõpukingitust otsib. Läheneb mõtteline joon, kus jaanipäev suve ära poolitab, kuhuni ööd valgemaks lähevad, sirelilõhn pea ringi käima paneb, õunapuud õitsevad nagu hullud – ning alati ütleb keegi, et pole sellist õitsengut enne näinud; oleme ikka, aga õnneks läheb meelest ära.
Vihmapäeval aga vaatad rahvustelevisiooni arhiivi. Vanu kultuurisaateid on nii palju, et kui tahaks kõik ära vaadata, tuleks see omaette ametiks võtta. Kuulad, mis endisaegsed kirjanikud räägivad, võtad riiulist ühe ja teise raamatu, loed neid ja mõtled elu üle.
Taevas oli Narva maantee tornühikate taga nagu pajapõhi ja kui Raatuse kaubamajani jõudsin, nägin oma silmaga, kuidas kraana kõikus tuule käes. Veel ei sadanud. Inimesed läksid majja, aga mina kujutasin ette, mismoodi kraana, mille nokk näitab otse Raatuse kaubamaja poole, välgulöögist raginaga alla langeb, kui poes olen.
Sammastik läheb maja ääristades tänavani välja ja sealt sain kuiva nahaga jahipoeni, kus tundus piisavalt ohutu. Parklas peatunud neiud tundusid saabuva tormi valguses kohutavalt kaunid, õhus särises maailmalõpp. Lõpuks läksin oma lemmikpoodi Raatuse Comarketisse (mis pidi olema üks peatselt kaduvaid poode, mingi kett võtab üle). Ka Maarjamõisas on säärane. Kaubavalik on seal isikupärane, hoopis teisel printsiibil kui uutes marketites, sest kõik on tehtud inimese jaoks, kellel on poest midagi vaja, mitte nõnda, et poeskäigust kujuneb ristsõnamõistatus või geopeitus.
Kui ristsõnadest rääkida, siis raamatupood, millele mul meeldib lojaalne olla, tegi pärast suuremat ostu küsitluse: mis võiks paremini olla? Ütlesin, et – ei leia raamatuid üles! Kohas, kus peaksid troonima loogika ja valgustatud mõistus, mis võiks olla hariduse ja minupoolest demokraatia kants, ei leia enam midagi! Isegi klassika pole sarjade järgi, ja ikka veel ei ole riiulitäit transpersonaalse psühholoogia sarja raamatuid nähtavas kohas – nähtamatuski ei ole, kuigi just nende olemasolu on midagi ääretult tartulikku ja vaimsete praktikate vajalikkus viimase kolme kuuga selgeks saanud.
Rupert Sheldrake’i vastav raamat oli muidugi nõid Nastjaga samas kohas!
Comarketis saan aru, et olen Tartus, aga raamatupoodides (peale Utoopia) küll mitte. Raeplatsi poe vitriini vaadates näib, et ma pole enam Eestiski. Kõik algas ammu, kui «Videviku» sarja meetrikõrguste virnade vahel võis poes ära eksida, ja tundub, et poed ise eksisidki.
Kesklinna kaubahall oli ka üks küllaltki anonüümse moega pood (arhiivifilmides ja saadetes ta vilksatab), aga õige Tartu tunde saamiseks tuleb Ülejõele näiteks jaapani päikesekellaga Kivi poodi minna.
Vahepeal on ERRi videoarhiivist kõik üheksakümnendate kultuurisaated ära vaadatud. Iga saate digiteerimisest võiks teha omaette meediasündmuse. Juba on seal «Narratiivid» ja «Raamatukoid», tandem Jüri Aarma ja Karmel Eikner (kes rääkisid muusikast ja teatrist nii, et peamiselt vaatasin nende soenguid) ja needki reportaažid, kus Kati Murutar käis aastavahetusel Tartu kultuuri- ja äriinimestel külas ja omaenda mehelt intervjuu võttis – ikka oli pagana põnev ja tõsiselt kahju, et Murutari enam telekas ei näe! –, ja Kaika Laine ja edukad ärinaised ajastuomastes kostüümides.
Edu ja heaolu mõiste on vahepeal üle elanud selliseid raputusi, et kroonviiruse maailmast üle käimine on kõigi mõistete muutumise kõrval tegelikult nohu. 30 aastat on inimelus piisavalt pikk aeg ja ETV Tartu stuudio on selle kohta tänuväärt materjali kogunud.
Rainer Sarnet pidi uue filmi jaoks otsima eelmise sajandi kirjanikukorterit Tartus, aga kust sa sellist enam leiad. Aja vaimu võib leida ehk inimestes – pärast vihma sammus mulle raeplatsil vastu boheemlaste kolmik. Kui kirjaniku, filosoofi ja elukunstnikuga Rüütli tänava alguse lokaali (mis kirjanikule meenutas lasteaia morsipidu) sisenesime ja meile ühesugused õlled toodi – küll me imestasime, et olime kõik sama õlle tellinud –, hakkas paik meenutama Vaino Vahingut niivõrd, et veel paar sellist õhtut ja meietaolisi kliente ning lasteaiapidu ei naase siia kohvikusse iial. Selle vastu oli neil abinõu: müügil oli ainult Special, sedagi kuus pudelit, mis sundis meid vanasse heasse Zavoodi siirduma – ja nii tühja Zavoodi pole ammu näinud.
Vahingut on Tartu filmides nähtud agulites jalutamas, kaamera libiseb mööda maalilisi kahekorruselisi puukuure ja haritlaste elamisi. Nüüdne Supilinn pole räämas hoovide ja tühermaade paik: uhkete majade rõdudelt näeb hästi ära naaberaiad ja asukad on elustiili kohendanud vastavalt uue aja maitsele.
Kui bussiga Alatskivilt, kuulsate kirjanike Juhan Liivi ja Andrus Kasemaa mailt tagasi sõidan, istub bussis ka üks Supilinna kultuuriõhtute sõbratar. Erikorra ajal on ta igaks juhuks päevakese kodus istunud ja luuletusi kirjutab ta endiselt. Eriolukord pole meid muutnud mitte üks raas. Mul juhtub ühtelugu, et olen lausa nädal aega toast nina välja pistmata – tuleb ette ka pikemaid kirjatöid kui Emajõe-jutt.
Supilinna kevadetest, kui Oa tänava kirju maja hoovis luuletusi lugesime ja tuld tegime, on hea 20 aastat möödas, lapsed on vahepeal suureks kasvanud ja pealinna ülikoole lõpetamas ja – tema kirjutab ikka veel luuletusi. Kõik on jälle päris hästi. Sõidame mööda Puiestee tänavat Tartusse ja paremat kätt on lukus ukse ja lõhutud akendega Puiestee pood sirelitesse uppunud, on teine täitsa räämas ja lagunemas, aga Aruküla paljandid on samamoodi alles ja moodsat jalakäijate teed pidi saab paraja ringiga kesklinna ka.
