Vihmapäeval aga vaatad rahvustelevisiooni arhiivi. Vanu kultuurisaateid on nii palju, et kui tahaks kõik ära vaadata, tuleks see omaette ametiks võtta. Kuulad, mis endisaegsed kirjanikud räägivad, võtad riiulist ühe ja teise raamatu, loed neid ja mõtled elu üle.
Taevas oli Narva maantee tornühikate taga nagu pajapõhi ja kui Raatuse kaubamajani jõudsin, nägin oma silmaga, kuidas kraana kõikus tuule käes. Veel ei sadanud. Inimesed läksid majja, aga mina kujutasin ette, mismoodi kraana, mille nokk näitab otse Raatuse kaubamaja poole, välgulöögist raginaga alla langeb, kui poes olen.
Sammastik läheb maja ääristades tänavani välja ja sealt sain kuiva nahaga jahipoeni, kus tundus piisavalt ohutu. Parklas peatunud neiud tundusid saabuva tormi valguses kohutavalt kaunid, õhus särises maailmalõpp. Lõpuks läksin oma lemmikpoodi Raatuse Comarketisse (mis pidi olema üks peatselt kaduvaid poode, mingi kett võtab üle). Ka Maarjamõisas on säärane. Kaubavalik on seal isikupärane, hoopis teisel printsiibil kui uutes marketites, sest kõik on tehtud inimese jaoks, kellel on poest midagi vaja, mitte nõnda, et poeskäigust kujuneb ristsõnamõistatus või geopeitus.
Kui ristsõnadest rääkida, siis raamatupood, millele mul meeldib lojaalne olla, tegi pärast suuremat ostu küsitluse: mis võiks paremini olla? Ütlesin, et – ei leia raamatuid üles! Kohas, kus peaksid troonima loogika ja valgustatud mõistus, mis võiks olla hariduse ja minupoolest demokraatia kants, ei leia enam midagi! Isegi klassika pole sarjade järgi, ja ikka veel ei ole riiulitäit transpersonaalse psühholoogia sarja raamatuid nähtavas kohas – nähtamatuski ei ole, kuigi just nende olemasolu on midagi ääretult tartulikku ja vaimsete praktikate vajalikkus viimase kolme kuuga selgeks saanud.
Rupert Sheldrake’i vastav raamat oli muidugi nõid Nastjaga samas kohas!
Comarketis saan aru, et olen Tartus, aga raamatupoodides (peale Utoopia) küll mitte. Raeplatsi poe vitriini vaadates näib, et ma pole enam Eestiski. Kõik algas ammu, kui «Videviku» sarja meetrikõrguste virnade vahel võis poes ära eksida, ja tundub, et poed ise eksisidki.
Kesklinna kaubahall oli ka üks küllaltki anonüümse moega pood (arhiivifilmides ja saadetes ta vilksatab), aga õige Tartu tunde saamiseks tuleb Ülejõele näiteks jaapani päikesekellaga Kivi poodi minna.
Vahepeal on ERRi videoarhiivist kõik üheksakümnendate kultuurisaated ära vaadatud. Iga saate digiteerimisest võiks teha omaette meediasündmuse. Juba on seal «Narratiivid» ja «Raamatukoid», tandem Jüri Aarma ja Karmel Eikner (kes rääkisid muusikast ja teatrist nii, et peamiselt vaatasin nende soenguid) ja needki reportaažid, kus Kati Murutar käis aastavahetusel Tartu kultuuri- ja äriinimestel külas ja omaenda mehelt intervjuu võttis – ikka oli pagana põnev ja tõsiselt kahju, et Murutari enam telekas ei näe! –, ja Kaika Laine ja edukad ärinaised ajastuomastes kostüümides.