Juhtkiri: hästi püsinud põhiseadus

  • Praegune põhiseadus on kõigi eelnevate süntees
  • Põhiseaduses on aegade jooksul tehtud mitmeid muudatusi
  • Rahva kaasamiseks poliitikasse pole vaja põhiseadust muuta
Põhiseaduse trükiväljaande esikaas aastast 1920. FOTO: Riigikogu kantselei

Oleme uhked, et meie esimene põhiseadus, mis võeti vastu eile sada aastat tagasi, oli omal ajal üks maailma demokraatlikumaid. Tõsi, see konstitutsioon pidas vastu vaid kolmteist aastat, järgmisel kahel läks veel halvemini ja praegune on kehtinud kauem kui kolm varasemat kokku. Kas oleme pärast otsinguid suutnud sõnastada selle õige, mis vastab meie ideaalidele, poliitilisele traditsioonile ja ajastu vaimule?

Üks praeguse põhiseaduse autoreid Jüri Adams on öelnud, et 1920. aasta põhiseadus oli äsja taasiseseisvunud Eestis peaaegu tundmatu, mistõttu võib selle eeskujuks valimist pidada väikeseks imeks. Samas muidugi on praegune põhiseadus siiski kõigi eelmiste süntees, mille loomisel lähtuti põhimõttest, et vältida varasemates tehtud suuri ja põhimõttelisi vigu. «Neid oli kolm,» ütles Jüri Adams. «Esiteks riigipea puudumine, teiseks rahvaalgatuse võimaldamine ja kolmandaks ebaproportsionaalne valimissüsteem.» Põhiseaduse assamblee otsused ei olnud kõiges konsensuslikud, kuid tulemus on ajale hästi vastu pidanud.

See ei tähenda muidugi, et põhiseadus peaks olema igavesti kivisse raiutud. Alates 1992. aastast on tehtud viis muudatust, neist mõni on olnud põhimõttelise tähtsusega.

JUHTmõte

Rahva suurem osalus on hea eesmärk, aga kas selleks on vaja muuta põhiseadust, on omaette küsimus. Pigem vajab arendamist poliitiline kultuur.

3

2003. aastal täiendati rahvahääletusega põhiseadust punktiga, mis lubas Eestil kuuluda Euroopa Liitu ja võimaldas riigikogul ratifitseerida Euroopa Liiduga ühinemise lepingu. Teine põhimõtteline muudatus tehti aastal 2007, kui preambulit täiendati, et tagada eesti keele põhiseaduslik kaitse eesti identiteedi keskse elemendina. Mõlemad põhiseaduse täiendused kinnistasid Eesti riigi ja ühiskonna arengut muutunud oludes: ühelt poolt võimaldades suuremat lõimitust Euroopa ja muu maailmaga, teiselt poolt põhimõttelisemat kaitset meie identiteedile ja keelele. Kaalukaks muudatuseks võib pidada otsust viia kohalikel valimistel valimisiga 16. eluaastale, mis seadustati 2015. aastal.

Ideid põhiseaduse parandamiseks on olnud teisigi. Keskerakond on üle aastate teinud ettepanekuid, et valida presidenti otsevalimisel ja algatada rahvaalgatuse korras referendumeid. Seni ei ole need ideed põhiseaduse muudatusteni viinud. Nüüd on ka EKRE väljendanud samalaadseid mõtteid. Kas tähendab see, et uuel sajandil astume lähemale 1920. aasta põhiseaduse vaimule?

Kui demokraatia mõõdupuuks pidada ainult rahva vahetut osalust valitsemises ehk otsedemokraatiat, on niihästi rahvaalgatus kui ka presidendi otsevalimised ilmselgelt demokraatlikumad praegusest süsteemist. Rahva suurem osalus on hea eesmärk, aga kas selleks on vaja muuta põhiseadust, on omaette küsimus. Pigem vajab arendamist poliitiline kultuur.

Presidendi otsevalimisele on vastuargumendina öeldud, et tseremoniaalse presidendi valimine otsevalimisel võib kujuneda mõttetuks palaganiks, liiga sagedased rahvahääletused aga halvata poliitilise otsustusprotsessi. Küllap on need ja teisedki ohud täiesti olemas.

Seni ei olegi ettepanekud suurendada rahva otseosalust poliitilises protsessis piisavat toetust leidnud. Omamoodi näitab see ühiskonna ja parlamentaarse süsteemi küpsust – ilmselt ei ole kodanikud seni tundnud praeguse asjade korralduse suhtes piisavat rahulolematust, et põhiseaduse muudatustega alternatiivi otsida.

15.06.2020 17.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto