/nginx/o/2020/06/17/13157142t1h14f4.jpg)
2,5 tonni rämpsu. Sealhulgas 17 külmkappi, 13 televiisorit, kolm WC-potti, tugitool ja 190 rehvi. Lisaks kopsakas kogus haljastusjäätmeid, mis olid kõige lihtlabasemal kombel kilekottidesse topitud ja teepervelt kraavi heidetud. Sellise «saagi» said kõigest kuue tunniga kokku viis loodusesõpra, kes ühel ilusal maikuu laupäeval vabatahtlikult Aardla poldrit koristasid.
Ehkki armastan looduses liikuda, ei saa ma ise uhkeldada väga suure panusega prügistajatevastasesse võitlusesse. Olen mõnikord oma rammunatukest rakendanud talgupäeval mõne sõbra maakodus, samuti olin omal ajal platsis esimesel üle-eestilisel «Teeme ära!» aktsioonil, mille käigus korjas ligi 50 000 inimest ühe päevaga Eesti loodusest kokku üle 10 000 tonni prügi. Aga ikkagi on seda vähem, kui hinges ihkaks. Seda enam imetlen neid, kes suuri kaasamiskampaaniaid ootamata võtavad lihtsalt kätte ja teevad asja ära. Olgu nende tublidus veel kord kiidetud.
Mõeldes sellele, milliste plastilademete all ägavad näiteks paljude Kesk- ja Kagu-Aasia maade rahvarikaste piirkondade kanalid, jõekaldad ja mererannad, on meil muidugi asjad piisavalt hästi, et ka laisema loomuga inimesed võivad end koristuspäevadest kõrvale jäädes pigem muretult tunda. Meil ei ripne iga teise põõsa otsas kileräbalad ja loodetavasti aitavad üha selgemini reguleeritud pakendireeglid kaasa sellele, et ei hakkagi kunagi ripnema.
Muidugi võib öelda, et selliste tüüpidega, kes pole seni tõrkunud külmikut võssa heitmast, polegi midagi tarka pihta hakata, et küürakat parandab vaid haud. Või ehk siiski?
Teisalt on loend hiljuti Aardla poldrilt kogutud esemetest ilmne tõend sellest, et siingi on põhjust küsida, kas inimeste maneeride suunamisel on ikka tehtud kõik, mis võimalik. Muidugi võib öelda, et selliste tüüpidega, kes pole seni tõrkunud külmikut võssa heitmast, polegi midagi tarka peale hakata, et küürakat parandab vaid haud. Või ehk siiski?
Küllap leidub neid, kellele on jäätmete äraandmise hind liiga kallis, kuid võib kahtlustada, et sagedamini johtub sigatsev käitumine lihtsalt rumalusest ja laiskusest: kõige labasemal kombel ei vaevuta oma kolaga õigesse kohta sõitma, sest jäätmejaam tundub olevat kaugel või pole see meelepärastel kellaaegadel avatud. Aga kuurialune ja auto pakiruum peavad ju ometigi tülikast kraamist tühjaks saama just siis, kui nad tühjaks peavad saama! Kasvõi kümme minutit enne südaööd.
Muidugi ei pea me alati ühiskondlikke mängureegleid kõige madalalaubalisemate järgi häälestama. Ent mõnikord võib järeleandmisest olla kasu. Nii võiks ka väikese koguse ehitusjäätmete ja kasutute kodumasinate äraandmine iseteeninduse põhimõttel olla kõigis suuremates keskustes võimalik ööpäev läbi. Tehniliselt poleks selles midagi võimatut.
