Avalik kiri NUKU teatrile

R. Agur «Pessi ja Iluusia» 1982  FOTO: NUKU muuseum

Tere, lugupeetavad noored teatritegijad! Kas NUKU teatri nimetamine Noorsooteatriks on nüüd hingekella löömine 68 aastat vapralt vastu pidanud Eesti ainsale kutselisele nukuteatrile? Muudatuse põhjuseks tuuakse ees terendav visuaalsus. Vabandage väga, kas nukuteater oli ja on pimedatele ning kurtidele?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Juba nukuteatri õppestuudiolasena nähtud külalisetendus «Aladdini imelamp» pani mind ahhetama oma loovuse ja tehnikaga, rääkimata tehnilistest võimalustest. Ja mis see siis on, kui mitte visuaalsus viimase peal? See «jalgratas» on juba leiutatud ja pole enam vaja kalambuuritseda. Nukud on juba antiikajal iidsetest aegadest kasutusel olnud kui erilised visuaalsuse kandjad, nt suured jaavanukud suurpidustustel, vertep-nukud kirikutes, et edasi anda müsteeriumi.

Tänapäeva laste esimesed teatrielamused saadakse just nukuteatris, kui laps tuuakse teatrisse. Kui lapsel on endal käes kasvõi lusikas, siis ei kasuta ta seda mitte ainult suhu panemiseks, vaid personifitseerib selle kohemaid vastavalt oma meeleolule või situatsioonile ning on sellega dialoogis. Samasugune on ka tema suhe mänguasjadesse. Mängus avalduvad esimesed näitlemise anded ja oskus mängida. Seda kõike aga toetab tihtipeale käik nukuteatrisse.

17.06.2020 19.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto