P, 27.11.2022

Juhtkiri: EL positsioon regionaalsegi jõuna on ohus

Postimees
Juhtkiri: EL positsioon regionaalsegi jõuna on ohus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Euroopa peab oma positsiooni maailmas parandama.
Euroopa peab oma positsiooni maailmas parandama. Foto: Urmas Nemvalts
  • Euroopa pole enam ammu maailma kese, kust koloniaalvaldusi valitsetakse
  • Sõjaliste jõudude vahekord Euroopas tervikuna pole kiita

Riigikogu juures tegutsev arenguseire keskus on saanud valmis analüüsi «Globaalsete jõujoonte stsenaariumid ja nende tähendus Eesti jaoks». Eriti oluliseks on ELi positsioon muutunud pärast Covid-19-pandeemiat ja selle õppetunde, mis osalt on juba saadud, kuid osa sündmuste saabumist ei oska me oodata, sest me ei tea, et me ei tea.

Esile toodud neli selgepiiriliselt jälgitavat stsenaariumi keskenduvad valikutele «Euroopa kui kompass», «Euroopa kui kindlus», «geopoliitiline üksindus» ning «kiired ja nutikad». Elu ei ole aga kunagi selgepiiriline, vaid pigem sümbioos mitmesugustest valikutest. Suur erinevus tuleviku realiseerumises on ka selles, millise vormi EL lähiaastatel võtab – kas föderaliseerub või mitte –, ning samuti sõltub areng laienemisest või kahanemisest.

Raportis tõdetakse, et «Euroopa Liidu sisene koostöö võib järgmise 15 aasta jooksul tiheneda või hõreneda». See on lause, millega pole ühelt poolt midagi peale hakata, kuid teisalt on see nii tõsi, kui üldse saab olla. Tegelikult näeme ju iga päev, kuidas riikidevahelised suhted toimivad, ning on kindel, et tavapärased kantsid ELi sees ei murene ka järgmise 15 aasta jooksul. Prantsusmaa-Saksamaa telg püsib, Benelux püsib, ida ja lääne vaheline erinevus püsib samuti. Pigem on küsimus, milline on Eesti plaan nende mõjujoonte keskel ja kuidas saame võtta pakutavast maksimumi.

Üks tähtsamaid ELi ees seisvaid küsimusi on selle positsioon maailmas, mis pärast pandeemiat jõudude tasakaalu muuta võib. ELis on väikesed riigid ja need riigid, mis pole veel mõistnud, et nad on väikesed. Loomulikult oleme eri kategooriates eri kaaluga ning Eesti on e-riigina kindlasti üks suurimaid maailmas. Ometigi ainult sellest ei piisa. Euroopa pole enam ammu maailma kese, kust mujal laiuvaid koloniaalvaldusi valitsetakse. Osa Euroopa mõtteviisist näib aga sellest mudelist jäigalt kinni hoidvat.

JUHTmõte

ELil on viimane aeg saada lahti vana haige mehe kuvandist ning asuda päriselt suurjõuna tegutsema.

Näide sellest, mis ELil pandeemia ajal ebaõnnestus, tuleb Serbiast. Raadio Vaba Euroopa avaldatud andmetel usub peaaegu 40 protsenti serblastest, et neid aitas kriisis kõige rohkem Hiina. 17,6 protsenti arvab, et Euroopa Liit, ning 14,6 protsenti peab suurimaks abistajaks Venemaad. Tegelikult tuli saadetud abist EList 78,7, Saksamaalt 8, USAst 6,9 ja ÜROst 6,1 protsenti. Ei Hiinat, ei Venemaad. ELil ei ole selle näite põhjal regionaalsetki positsiooni, globaalsest rääkimata.

Teine tähtis areng ELis on kaitsekoostöö, mis muutub üha tähtsamaks, arvestades president Trumpi otsuseid. Hiljutine teade vähendada vägesid Saksamaal on saanud palju vastukaja ning näidanud ELi kaitsekoostöö tegelikku seisu. Palju on räägitud, et Baltikumis on ainsa NATO piirkonnana vastasel vägede suur ülekaal. Kui 52 000 sõdurist poolte liigutamine sellist vastukaja tekitab, pole mujalgi ELis jõudude vahekord kiita. Üks lihtne arv siia: 80 aastat tagasi (17.06.1940) algas baaside lepingu elluviimine ning Eestisse sisenes 90 000 punaarmeelast. Seda oli pea kaks korda rohkem kui praegu Saksamaal USA vägesid.

ELil on viimane aeg saada lahti vana haige mehe kuvandist ning asuda päriselt suurjõuna tegutsema. Kui Euroopa ühiselt ei mõista võimalusi ja tegeleb pigem pisiasjadega, siis jääme peatselt äärealaks.

Märksõnad
Tagasi üles