Eesti ühe edukama noore teadlase, Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramust maailma teadustaevasse tõusnud Tõnu Esko elu on viimastel aastatel käinud nagu Ameerika mägedel. Märtsi algusest sai Eskost inimese genoomika juhtivteadur ning septembris muutub see professori ametikohaks.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Järelikult saab 35-aastasest Eskost ka Tartu Ülikooli praegu noorim professor. Seda ootamatum tundub, et varem teaduse suuna asedirektorina töötanud Esko astus hiljuti sellelt positsioonilt tagasi ja lõi suvel 20. aastapäeva tähistavasse Geenivaramusse sootuks uue arenduskeskuse, et akadeemilise töö kõrvalt erasektori koostööd arendada. Möödunud aasta sisse mahub nii hullumeelset reisimist, panuseid maailma muutvatesse teadussaavutustesse kui ka sügav eraeluline tragöödia. Kõiki neid ühendab kolmetäheline märksõna: DNA. Eakaaslaste ja varasemate tuttavatena räägime sina-vormis.

Kui me viimati vestlesime, olid just saanud 2017. aasta noorteadlase tiitli ja tunnistasid juba siis, et põled heleda leegiga ning see hakkab juba tervisele ohtlikuks minema. Nüüd oled järjest edasi säranud ja peaksid septembris saama Tartu Ülikooli noorimaks professoriks. Mis seis nüüd terviseohuga on?

Ikka hakkab tervisele, kui midagi suure minekuga teha. Ja mitut pidi. Ühelt poolt füüsiliselt: ei jaksa enam kehaliselt ega vaimselt midagi teha. Teiselt poolt tekib aga läbipõlemise oht. Ka tollal rääkisin vast n-ö positiivsest stressist. Negatiivne stress on selline, kus stressor on üldiselt halb ja võtab ära tahtmise tööd teha, teedki siis vähem, lähed kasvõi poksitrenni ja elad ennast välja. Positiivne stress on aga selline, kus oled edu lainel ja su tegevusest ka sünnib midagi. Siis on väga raske ületöötamist vältida.

Ise olen üritanud otsida uusi põnevaid väljakutseid, aga isegi kui asju suure entusiasmiga teha, läheb see ikkagi millalgi tüütuks, samas pead seda tegema. Siis tuleb mängu väljend, mida mu isa on palju kasutanud, aga mida ma ise vihkan: amet kohustab. See on see, mis minu meelest lõpuks inimesed läbi põletab. Mul kulus aastaid, et aru saada, et olen sellesse faasi jõudnud, ning seetõttu tegin ka selle sammu, et astusin teadusdirektori kohalt tagasi, asutasin Geenivaramu arenduskeskuse ning üritan arendada erasektori ja teaduse koostööd.

Mida see sinule isiklikult tähendab? Kas hakkad tegelema vähem baasteadusega ja veel rohkem administreerimisega?

Nii ja naa. Mul on endiselt neli doktoranti, kolm järeldoktorit ja terve hulk teadusgrante. Aga umbes poole oma ajast panen nüüd kindlasti sellele, et luua struktuur, mille pealt saaks teha teadus-arenduskoostööd erasektoriga. Otsida partnereid, pidada läbirääkimisi, mille raames teha, ja lõpuks vaielda välja tingimused lepingule, nii et oleksid nii geenidoonorile, Tartu Ülikoolile kui ka Eesti riigile optimaalsed.

Tõnu Esko teab, et geene tundes saab ära hoida väga suuri õnnetusi.  FOTO: Margus Ansu

Saan aru, et Eestis on mingeid vajakajäämisi, et sa pidid niimoodi positsiooni muutma. Kus need vajakajäämised on?

Siin on mitu aspekti. Peamine on see, et Eesti teadlaskond ei mõtle nii, et igas teadusavastuses peitub potentsiaalselt intellektuaalomand, mis võiks olla sisend mõnele tootele või teenusele. Enamasti arvatakse, et teadus on midagi püha, mida tuleb lihtsalt teha, ning tihtipeale ei mõelda sellelegi, kas peaks üldse maksumaksjale teavitama, mida ta teadusest saab.

Teine põhjus, miks meil selliseid ettevõtteid ei ole, on kogemuse puudus. Võtame kasvõi Skype’i näite: kõik nad õppisid Eesti Telekomis selgeks tootearenduse, said Skype’is kiire innovaatilise toote kasvatamise ja turundamise kogemuse ja sellest ongi tulnud meil Transferwise’id, Boltid, Salved, Pactumid... you name it. Teaduses on sellist kogemust vähe.

Kas see ei ole edevuse küsimus? Kas teadlased peaksid olema edevad? Kui ka ise teadlastega räägin, siis ollakse tõlgendamisel väga tihti tohutult ettevaatlikud. On ju teadusliku kreedo osa, et ei tohi liiga suuri järeldusi teha jne.

Ma ei ütleks, et küsimus on edevuses. Vast tuleks olla kindlameelsem või julgem. Muidugi, teaduslik meetod eeldab, et iga hüpotees või fakt peab olema tõestatav, selle taga peab olema katse, mis hüpoteesi kinnitab jne. Iga avastuse juures on alati nii, et kui ühe asja näitad ära, jääb ikka lõputu arv teisi asju näitamata, ning kui üks neist lõpututest eeldustest osutub valeks, võib kogu avastus kokku kukkuda. See sõnakindlus on seetõttu ka madalam: ikka ütled, et see on veel hüpotees, mida on vaja edasi uurida.

Eks ka teaduslik teadmine paraneb ning vahel peab lihtsalt olema takkajärele tark. Kui ma näiteks vaatasin 2015. aastal oma genoomi, ei olnud seal midagi sellist, mis oleks suure punase hüüumärgi püsti pannud. Olen isegi kiidelnud oma kohutavalt igava DNAga! Aga see oli tollase teadmise valguses, mis siis genoomist teada oli. Nüüd aga, viis aastat hiljem, tuleb välja, et nii minul kui ka abikaasal on kummalgi ühes kromosoomis üks tähtis geen katki. Kui oleksime seda ette teadnud, siis oleks väga-väga palju õnnetust saanud ära hoida.