R, 9.12.2022

Lahkuv pereterapeudist misjonär: laste heaolu tagamiseks tuleb lahendada eelmise ja üle-eelmise põlvkonna traumad

Aimar Altosaar
, toimetaja
Lahkuv pereterapeudist misjonär: laste heaolu tagamiseks tuleb lahendada eelmise ja üle-eelmise põlvkonna traumad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Pia Ruotsala sõnul küll arvatakse, et kirik sunnib inimesi vägivaldse kaaslasega kokku jääma, kuid tegelikult niisugust asja pole. «Selliste asjadega me ei tegele,» kinnitab ta.
Pia Ruotsala sõnul küll arvatakse, et kirik sunnib inimesi vägivaldse kaaslasega kokku jääma, kuid tegelikult niisugust asja pole. «Selliste asjadega me ei tegele,» kinnitab ta. Foto: Eero Vabamägi

Eesti perede, laste ja ühiskonna heaolu heaks 11 aastat töötanud misjonär Pia Ruotsala lahkub Eestist sellel nädalal. Tema lähetus lõppeb ning teda Eestisse läkitanud organisatsioon lõpetab Soome spetsialistide saatmise Euroopasse. Tema töö Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) juures on saanud valmis ja lastelgi koolid lõpetatud. 

Perevägivallaga ei ole Eestis ühiskonna tasandil veel kuigi kaua tegeletud. Kui tulite Eestisse, kui aktuaalne see teema oli ning kuidas seda käsitleti? Kiriku perenõustamiskeskusi siis veel ka ei olnud.

See oligi põhjus, miks mind Soomest siia spetsialistina kutsuti. Perevägivald osaliselt statistikas kajastus, mingi üldine pilt oli olemas, kuid teisalt jälle mitte. Tegelikult on neid andmeid kogutud väga vähe. Nõukogude ajast ja sealt tagasi on Eestis väga vähe perevägivalla lugusid välja toodud.

Millal Soomes selle teemaga tegelema hakati?

80 aastat tagasi, kui mehed naasid sõjast, tulid need sõjaõudused ka kodudesse. Tekkisid vägivallaprobleemid, lahutused, vanemluse küsimused, sõltuvused. Siis hakatigi kiriku juures tegelema perenõustamisega. Loodi mudel, mille maaletooja Eestisse olengi nüüd mina. Eestil on ka väga katkine minevik. Poliitilise vägivalla taak kandub edasi, kuna seda ei ole ühiselt sõnastatud. Psühhoanalüütik ja pereteraapia professor Martti Olavi Siirala ütleb selle kohta, et kõik, mis jääb eelmistel põlvkondadel selle kohta läbi töötamata, kandub alateadlikult järgmistele põlvkondadele. Kui vaatame lapsi ja laste probleeme, räägitakse praegu juba rohkem vaimse tervise probleemidest, õppimisraskustest, aktiivsus- ja tähelepanuhäirest – kõigist neist küsimustest –, siis nendele on ka mitu vaadet. Mina vaatan aga pereprobleeme rohkem traumateraapilises võtmes. Meid võib mõjutada ka kollektiivtrauma, kogu rahvuse tasandil.

Pia Ruotsala

Eriala: sotsiaalpedagoog, teoloogia magister psühhiaatria spetsialiseerumisega, vaimulik, kiriku pereterapeut, imago- ja EMDRi terapeut ning koolitaja, perevägivalla katkestamise spetsialist.

Pere: abikaasa Tero, tütred Viola (18) ja Vilja (15) ning Eestis varjupaigast võetud koer Loviise.

Riigid, kus töötanud: Soome, Jordaania ja Eesti.

Kas võime rääkida rahvuslikust traumast?

Just. See kandub süsteemi, peresüsteemide kaudu, edasi. Minu kutsumus on parandada laste heaolu. Seda saab aga teha siis, kui tegeleda eelmise põlvkonnaga, vanematega, ka vanavanematega. Tegin alguses ühe statistika uuringu, et saada kätte pilt kogu Eestist. Tollel ajal pandi sotsiaalministeeriumis kokku laste ja perede arengukava. Siis alustati ka uue lastekaitseseaduse loomist, mille juures sain ka olla. Praegu olen väga õnnelik, et meil on selline lastekaitseseadus. Seal keelatakse konkreetselt laste füüsiline karistamine, vägivald laste suhtes. Ma pidin sealt ringiga mineviku kaudu tulema tänasesse päeva. Statistilised näitajad ja probleemid olid siis Eestis samasugused kui 80 aastat tagasi Soomes. Sellepärast saimegi lahenduseks, n-ö ravimiks pakkuda sedasama, mis toimis Soomes – kiriku perenõustamist ja vägivalla katkestamise mudelit.

Eestil on ka väga katkine minevik. Poliitilise vägivalla taak kandub edasi, kuna seda ei ole ühiselt sõnastatud.

Kuidas on perede olukord Eestis selle ajaga muutunud?

Mõni näitaja oleks justkui halb, näiteks politseisse tuleb rohkem teateid koduse vägivalla juhtumitest. Aga teiselt poolt räägib see sellest, et saladuseloor hakkab kaduma. Teema on nüüd avatud ning võime rääkida. Ühiskonna tasandil ei oska me seda alati veel rääkida lahenduskeskselt. Me peaksime kõik ühiselt võtma vastutuse ning vastandumise asemel tuleks oma elu, tegevust ja sekkumisi arendada nii, et see aitaks võimalikult paljusid. Et meie hirmust ja kadedusest tuleneva vastandumise asemel koonduksime erinevate koolkondadega üheskoos meeskonnana võitlema vägivalla vastu.

Kui võrrelda Soomes läbitud 80-aastase teega, siis millises arenguetapis oleme Eestis?

Meie esmatasandi abi vägivalda kogenutele on igas maakonnas kättesaadav. See on kohati isegi parem kui Soomes. Sest Soomes on varjupaigakohti liiga vähe. Samas on seal ka sekkumised teadlikult valitud mõneti teistsugused. Kõik ei peagi kohe põgenema varjupaika. Kui Eesti naine on vägivalda kogenud ja tahab kodust ära minna, peabki ta minema kuhugi varjupaika või otsima toetaja või looma uue suhte. See on see, mida naised mulle ka vastuvõtu ajal räägivad – et kuhu ma siis lähen?//

Seega naised juba julgevad vägivallale reageerida ning õpivad seda vältima. Kas nüüd oleme jõudnud faasi, kus saab rohkem tegeleda ka vägivallatsejatega?

Vägivalla toimeväli on saanud selgeks. Järgmine faas oleks see, kui õpime vägivalda ennetama. Juba varasest lapsepõlvest. Pluss võtaksime vastutuse kogu ühiskonnana, et me kõik õpiksime märkama. Näiteks, et kui kuuleme korrusmajas kahtlasi hääli, siis teataksime ja võtaksime vastutuse kaasinimese eest, et ta ei saaks kannatada. Tegelikult kannatavad vägivallas mõlemad. Tihtipeale on mehed, kes on meie vägivalla tõkestamise programmi tulnud, kannatanud vägivalla all ise juba lapsepõlves.

Teie perenõustamiskeskuse kohta on väidetud, et püüate peresid hoida iga hinna eest koos, kuid sellise lepitamise korral võib kannatanu sattuda veel hullemasse olukorda. Kuidas te suhtute seda tüüpi perenõustamisse?

Sellist silti on meile külge kleebitud küll! Arvatakse ka, et kirik ju ei salli lahutamist ning kirik sunnib kindlasti inimesi koos elama. Pean aga sedamoodi arvajatele pettumust valmistama, sest selliste asjadega me ei tegele. Meie lähenemine on olnud kogu aeg niisugune, et aitame inimesel jõuda läbi oma trauma ja muude murede selleni, et ta suudab ise adekvaatselt hinnata oma elu. Olen propageerinud ka turvalist lahutust. Kui tõepoolest minnakse vägivalla tagajärjel lahku, ei tohiks lahkuminek olla järjekordne vägivalla akt, et sellega ei kaasneks jälitamist, sh vaenulikku jälitamist ja mida kõike veel kuni kriminaalse tegevuseni. Lapsed ei tohi jääda vägivalla vahendiks vanemate konflikti vahele.

Lastesse peab jõudma teadmine, et kui väärtustad teisi inimesi ja väärtustad iseennast, siis jõuad elus kaugele.

EELK perenõustamiskeskuse looja ja juht Pia Ruotsala.
EELK perenõustamiskeskuse looja ja juht Pia Ruotsala. Foto: Eero VabamÄgi

Mõistmine, et ühiskonnale on tegelikult vajalikud kõik konfliktide osapooled ning igaüht saab aidata, ei ole vist veel väga laialt levinud. Me tahame ikka kellegi hukka mõista ja siis unustada, kuid vägivaldne inimene on katkine ning võib abita jäädes tekitada endiselt probleeme. Kuidas perekeskus neid lahendab?

Me soovime ühiskonnas rohkem näha üksteise mõistmist ja toetamist, kus vägivallal pole mitte mingit kohta. Vägivallaga kaasneb alati teise inimese dehumaniseerimine, ebainimlikustamine. See tähendab, et teiselt võetakse ära inimväärtus. Seda on aga eesti rahvas pidanud oma ajaloos palju läbi elama, mitte ainult nõukogude ajal, vaid sajandite jooksul varemgi, sest siit on võõrad võimud kogu aeg üle käinud. Inimesed on alati pidanud end kohandama, leidma sobivaimaid ellujäämise käitumismustreid, millesse ongi sisse kodeeritud nii võimuvõitlus kui ka teiste dehumaniseerimine.

Meie ajalugu on meid kujundanud selliseks, et püüame iga hinna eest ise ellu jääda, olla edukad, mis võib aga meid teha teiste suhtes hoolimatuks.

Aga teine nähtus, mis kaasneb ka mineviku poliitilise vägivallaga, on ohvrimentaliteet. Sellepärast, kui me toetame kõiki osalisi – ema, isa ja last –, siis me peaksime nad kõik tooma ühisele lainele, samale tasapinnale, et nad saaksid võrdväärsena, võrdsena omavahel suhelda. Lastesse peab jõudma teadmine, et kui väärtustad teisi inimesi ja väärtustad iseennast, siis jõuad elus kaugele.

Mida tähendab tänapäeval olla misjonär? Kõlab vanaaegselt.

Nagu tule ja mõõgaga! (Naerab.) Mina arvasin ka varem, et misjonärid käivad vaid Aafrikas, kuid siis selgus, et saadeti hoopis Eestisse!

Palun rääkige paar sõna oma tööst.

Olen Soome kiriku palgaline töötaja. Eestis ei tohi ma sentigi palka saada, sest olen lähetuses, mul on ametilähetuse leping, mistõttu olen olnud EELK perekeskusele väga hea töötaja. Koolitan, nõustan, kuid siin selle eest mulle palka ei maksta. Toon raha sisse, mitte ei vii välja.

Kas on teada, milline on teie järgmise missiooni sihtmaa?

Eestisse on suudetud luua midagi sellist, mis töötab, millest on siin kasu ning mille järgi võiks sama teha ka mujal. Kaks aastat tagasi käisid külalised Kagu-Aasiast. Nad ütlesid, et neil ei ole veel mingit psühhoteraapiat ja traumeeritud rahva vajadus abi järele on suur. Tegu on Kambodžaga. Nad on kutsunud mind alates augustist käivitama kiriku perenõustamistööd ning osaliselt töötan ka globaalse nõuandjana mitmesugustes psühhosotsiaalse tugitöö projektides.

Mis tundega Eestist lahkute?

Asendamatute õppetundidega! Aga ka sügava austuse ja tänutundega seoses kliendiperedega. Keda ma austan väga ja kellest pean väga lugu. Kelle lugude kaudu olen õppinud tundma päris eesti inimest. Need inimesed ja nende lood on minu hinge puudutanud. Ma tean, kui raske on eesti mehel, eesti inimesel tulla teraapiasse ja nõustamisele. Müts maha kõigi nende perede, klientide ees, kes on julgenud tulla ja pühendunud sellele! Kes on käinud mitu kuud, aasta, kaks ja isegi mitu aastat minu juures kliendina.

Misjonäritöö tulemusel sündis neli perekeskust

Pia Ruotsala alustas misjonäritööd aastaid tagasi koos abikaasa Teroga, kui pakuti ennast Soome Misjoniseltsi – Sumen Lähetysseura – töötajateks. Selleks tuli läbida keerulised testid, ka psühholoogilised ja pikad töövestlused. Soome misjoniselts võtab vastu eri riikide abipalveid, milles küsitakse kindla valdkonna spetsialisti, ning misjonärid liiguvad kirikute ja kristlike organisatsioonide vahel. Ühte riiki minnakse vaid üks kord.

Nende esimeseks sihtkohaks sai Lähis-Ida, kus töötati neli aastat. Eestisse tuli Pia Ruotsala ülesandega ehitada üles EELK Perekeskus. «Minult oodati, et looksin perekeskuse, koolitaksin eesti inimesi omandama neid töömudeleid ja vahendeid, millega ise töötan. Otsiksin ruumid selleks tööks ja looksin vajalikud koostöösuhted partneritega. Seda olengi teinud.» Koostöösuhted on loodud ministeeriumi, kohalike omavalitsustega, kolmanda sektori ühingutega, kuid ka sotsiaalkindlustusameti ja prokuratuuriga.

«See tähendab, et kui Soome misjoniselts panustas alguses rahaliselt palju rohkem, siis see summa on järjest kahanenud. Selline ongi meie põhimõte: alguses panustatakse ja investeeritakse rohkem, kuid aja jooksul peab kohalik organisatsioon koos partneritega ise hakkama saama,» selgitab ta. Nii ka on läinud. Nüüd on keskusi neli: Tallinnas, Tartus, Haapsalus ja Jõhvis. «Kuid teenused on ka paljudes teistes kohtades olemas,» täpsustas Ruotsala, keda kolleegid nimetavad ka perekeskuse emaks.

Keskused pakuvad pere- ja kasvatusnõustamist, hingehoidu, perevägivalla katkestamise sotsiaalprogramme ja vanemlust toetavaid programme ning koolitusi.

Misjonärid kui eriala spetsialistid

Misjonärid on tänapäeval oma eriala spetsialistid, keda saadetakse koduriigist välja partnerite kutse alusel väga spetsiifiliste ülesannete täitmiseks, mille jaoks kohalik ressurss puudub.

Pia Ruotsala kolleegid on näiteks loonud pereteraapia osakonna Tansaania ülikooli, avanud lastehaiglaid, seksuaalselt väärkoheldud lastele tugikeskusi, paljud töötavad ka apostlite kombel kohalikes kogudustes või kiriku allasutustes. Tähtis on vastata kohaliku partneri, kogukonna ja ühiskonna vajadusele. Misjonäride palgaraha tuleb misjonäri saatjalt ning kogutakse saatja poolt annetustena ja riigi toetusena. Pia Ruotsala on väga tänulik tuhandetele Soome annetajatele, kes on kõik need aastad hoidnud Eestit armastusega meeles ja eestpalves.

Märksõnad
Tagasi üles