T, 6.12.2022

Juhtkiri: meie jääme kestma

Postimees
Juhtkiri: meie jääme kestma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 20
Eesti lipp Pika Hermanni tornis.
Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto: Liis Treimann

Sellel nädalal 80 aastat tagasi olid Eestile murrangulised ajad. Nõukogude Liit, mille õigusjärglasega me praeguseni piiri jagame, tungis Eestisse.

See polnud klassikaline sõjaline sissetung, vaid suur surve väikeriigile, kes oli jäänud maailmapoliitikas üksi ning kellel oli kaks valikut – sõdida või alistuda. Lootuses, et ei pea tegema kumbagi, sõlmiti baaside leping ning pärast seda esimest võimalust tegelikult enam ei olnudki.

Meil ei olnud 1940. aasta sündmustes liitlasi ning Vabadussõda aktiivselt toetanud Suurbritannia enesegi püsimine oli küsimärgi all, rääkimata abist läbi Saksamaa kontrollitud Taani väinade. Saksamaa, kellele samuti tehti panuseid, hoidis kinni NSV Liiduga sõlmitud lepingust. Poola oli juba okupeeritud ning mingit Suwałki koridori polnud olemas.

Soome ei sõlminud baaside lepingut ning alustas sõda, mille ta ametlikult küll kaotas, kuid iseseisvus jäi alles. Soome loovutas sõjaga 13 protsenti oma territooriumist ning Eesti kaotas viis protsenti territooriumist baaside lepingu tõttu. Mõlemal juhul on toona okupeeritud territooriumidel elatustase tänapäeval tunduvalt madalam.

17. juunil 1940 algas okupatsioon päriselt. Ajaliselt tundub see ehk juba kauge, kuid ruumiliselt toimus see meie praegusel kodumaal. Meie linnades, meie taludes, meie metsas. Vägede sissemarss ning relvade korjamine kaitseliidult oli alles algus. Peatselt järgnesid sellele ka tasalülitamised, arreteerimised ning hukkamised.

Aga me ei murdunud ja järgmisel nädal tähistame kõige kiuste võidupüha. 23. juuni tähendus pole ainult sakslaste alistamine lõunas.

Alustati juhtidest ning kaitsepolitseist (toona Poliitiline Politsei). 21. juunil toimunud juunipööre oli vaid varem teostatu vormistamine. Venemaa käitumine ei ole muutunud. Ka Krimmi okupeerimine 2014. aastal toimus alguses sõjaväe sisseviimise ning siis demokraatia näitemänguga.

Mitte miski pole enesestmõistetav ega igavene ning maailmakord oli 80 aastat tagasi murenenud ning lakanud viimaks olemast. Kuigi meile tundub, et olime eesmärk omaette, olime ka toona osa suuremast geopoliitilisest mängust. 14. juuniks 1940 oli Saksamaa Pariisi ümber piiranud ja alistanud ning maailma pilgud ei olnud suunatud Tallinnale.

See jättis agressorile täiesti vabad käed, käitumaks Balti riikidega, nagu pähe tuleb. Aga ajaaken ei olnud lõputu ja kui 22. juuniks oli Prantsusmaa langenud, oli ka Eestis esietendunud juunipöörde ette langenud raudne eesriie.

Ka tänapäevases maailmas ei ole miski igavene ja soov ajalugu ümber kirjutada pole kuhugi kadunud. 17. juunil ehk Eesti okupeerimise 80. aastapäeval avaldas Venemaa saatkond Eestis sotsiaalmeedia postituse, kus nimetas kolme Balti riiki kõige privilegeeritumaks territooriumiks endises NSV Liidus, kuhu investeeriti tohutult nõukogude inimeste raha. Nojah, okupatsioon on alati kallis ning Punaarmee, NKVD ja küüditamise loomavagunid nõuavadki palju raha. Venemaa saadik, mis see siis oli? Kas Venemaa esitab Eestile nõude tasuda Siberi surmarongide piletiraha? Eestis on ka palju koledaid KGB piirivalve rajatisi – viige oma investeeringud minema.

Aga me ei murdunud ja järgmine nädal tähistame kõige kiuste võidupüha. 23. juuni tähendus pole ainult sakslaste alistamine lõunas. Selle päeva sisu on märksa suurem ning hoolimata katsetest ajalugu teisiti kirjutada, oleme vabad oma võite tähistama.

Meie jääme kestma!

Märksõnad
Tagasi üles