Andi Hektor: CERN, mu arm

Andi Hektor. FOTO: Erakogu

Eesti ühinemisleping Euroopa tuumauuringute keskusega (CERN) allkirjastati 19. juunil. Šveitsis Genfi eeslinnas tegutsevat osakestefüüsika superlaborit on aastakümneid peetud üheks maailma innovatsioonikeskuseks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olen kindel, et meie teadlastel ja ettevõtjatel on sellest palju võita. Kuidas aga seda teha kõige paremini ja kas ka Eestil on midagi CERNile pakkuda?

Mõned faktipudemed CERNi kohta. See asutati 1954 esimese omataolise riikide­ülese uurimiskeskusena maailmas. Lähtuti ideaalist sõjajärgne Euroopa ühendada, aga ka soovist konkureerida USAga. Loodi ju samal ajal Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ECSC) jt Lääne-Euroopat ühendavad organisatsioonid. Esialgu asusid ­CERNi katseseadmed Genfis ja teoreetikud Kopenhaagenis, aga 1960. aastateks koondus kõik Genfi. Praegu töötab CERNis üle 2500 teadlase, inseneri ja ametniku. Lisaks neile on veel ligi 15 000 minusugust CERNi «kasutajat», kes käivad seal pisteliselt. Seal käib töö paarisaja eksperimendiga, alates alusfüüsikast kuni meditsiini, tuuma- ja keskkonnafüüsikani välja.

CERNi eesmärk on tipptasemel teadustöö osakestefüüsikas, laiemalt alusfüüsikas. CERNi maine innovatsioonikeskusena tekkis alles 1990. aastatel. Põhjuseks olid kümnend varem algatatud tehnoloogiaprogrammid. Neist on kindlasti kõige tuntum WWW sünnile viinud Tim Berners-Lee tegevus. Aga sellele eelnes väga aktiivne töö interneti selgroo, TCP/IP protokolliga. Selle varju on jäänud mitmed ilusad meditsiini- (ennekõike PET-tehnoloogia vähiuuringutes) ja elektroonikaprojektid. Just CERNis on loodud mitmed elektroonikasüsteemid, mida kasutame tomograafides, ja ka puutetundliku ekraani tehnoloogia pärineb sealtsamast.

20.06.2020 25.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto