Sisukord
Arvamus
Tänane leht

Mati Heidmets: Pierre’i ja Pieti Euroopa

4 min lugemist
  • Globaalne ja lokaalne identiteet ei vastandu, vaid käivad koos.
  • Laiem pilk on luksuskaup ja see tahab harjutamist.
  • Koroonakriis näitas meile ühejalgset Euroopat.
Mati Heidmets. FOTO: Konstantin Sednev

Kuidas on globalistlik ilmavaade seotud kodutundega, kirjutab psühholoog Mati Heidmets.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Globalismil on palju nimesid: globaalne identiteet, samasustunne inimkonnaga, emotsionaalne seotus planeediga jt. Sellist mõtteviisi on kirjeldatud ammu, psühholoogiast tõukunud mõtlejatest tuntumad on ehk Alfred Adler ning Abraham Maslow, kelle jaoks oma elus tippu jõudnud ning ennast teostanud inimese keskne tunnusjoon on «samasustunne, sümpaatia ja emotsionaalne lähedus kogu inimkonnaga».

Pinged globaliseeruva elu ja murelike antiglobalistide vahel hoiavad teemat üleval, koroonakriis annab lisaimpulsi. Üks viimase aja mõttevahetuse eestvedajaid on Ameerika psühholoog Sam McFarland, kes käis 1990. aastatel õpetamas ka Eestis. Mine tea, ehk sai ta just siit innustust oma süvaglobalistlikele ideedele, mille tähistuseks on saanud lühend GHIC (global human identification and citizenship).

Psühholoogid on pikka aega püüdnud lahti muukida emotsionaalset magnetit, mis inimest kindlate paikadega seob. Magnetiseeritud paigad tähendavad emotsiooni ja kiindumist, aga mitte ainult. Kiindumusega kaetud paikadesse panustatakse ja nende heaolu eest võideldakse. Samasustunne paikadega on oluline osa meie identiteedist. See näitab, kuhu me ennast mentaalselt asetame ja kellena tajume – hiidlasena, eestlasena, eurooplasena, maailmakodanikuna.

22.06.2020 26.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto