Vaade Raplast Kristiina Ehini janule

Kristiina Ehin, «Janu on kõikidel üks» FOTO: Raamat

«Janu on kõikidel üks» on keeruline matk läbi ajaloo alates «sellest, mil 30 000 aastat tagasi hävitasime teised inimliigid» kuni praeguse vaikimise kriisini. Nimetan raamatut lihtsamalt «Januks». Ja «Janu» on raamat, mida tuleks kindlasti lugeda kaanest kaaneni, isegi esikaanest kuni ISBNini välja. Midagi vahele jätta ei maksa, tasub olla püsiv naiivne lugeja, kes pöörab ühe lehekülje teise järel ja esitab pidevalt küsimusi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kõigepealt – autori nimi ja teose pealkiri on kaanele kirjutatud hõbedastes tähtedes. Vahest on see märk sellest, et temaga algab eesti luules hõbeajastu, küsimus on ainult selles, kas kuldajastu oli enne teda. Pöörame kaant. Seal on kaart 20. sajandi algusest ühe piirkonna kohta, mida Raplas kutsutakse Ülejõeks. Siis olid need valdavalt põllu ja karjamaad Rapla jõe paljude pöörangute kõrval. Tean seda piirkonda hästi, sest sealt läks nii mõnegi aasta vältel läbi mu koolitee; kuid seda, et seal, Rapla-Türi maantee ääres elas ka Andres Ehin ja tema perekond, ma ei teadnud.

Olin teadlik sellest, et Andres Ehinit võis mõnikord näha ajalehe Ühistöö trepil minu isaga vestlemas, kuid seda, mis asja nad ajasid või mis suhted neil olid, ma ei teadnud. Nagu Kristiina Ehin oma luuletuses «Raplas 1985» kirjutab, olid lapsed tagasihoidlikud ega toppinud oma nina täiskasvanute tegemistesse. Kõik need perekonnaemad, keda autor oma teoses mainib, polnuks sugugi rahul, kui laps oleks hakanud söögilauas tiraadidega esinema. Usutavasti oleksid nad rangelt ütelnud: «Lahku kohe lauast!» Selline knuthamsunlikult karm maanurk oli see.

Usun, et on oluline veel vaadelda meie luuletaja noorusmaad. Ülejõest läks läbi jõgi, sellel oli sild, aga mitte see tuntum kirikusild. Lapsed seisatasid seal sillal, mängisid Puhhi laevamängu. Tagantjärele vaadates olid päikeselised aastad, vaatamata sellele, et oli Tšornobõli katastroof ja ohtlik pilv läks üle. Poetessi ema lukustas end siis vannituppa ja nuttis (lk 12).

Üldiselt ei olnud selle piirkonna inimesed nii hingelised. Rapla oli sovetiaja lõpul maakoht, sest enamik ettevõtteid tegutses põllumajanduse heaks. Rapla koolis käisid maalapsed, sh poisid olid harjunud asju ajama rusikaga. Ülejõel asus ka sõjakomissariaat, millega Kristiina Ehinil kui naisel ei olnud ega ole puutumust. Tema teoses peegeldub pigem naiste maailm.

25.06.2020 27.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto