Kristiina Ehin: eestlastele omases murelikkuses on midagi eepilist ja poeetilist

Kristiina Ehin jaanipäeval Treimanis. FOTO: Silver Sepp

Suve hakul avaldas Kristiina Ehin oma järjekorras üheksanda luulekogu «Janu on kõikidel üks», mis näib olevat omale kiiresti lugejaid leidnud. Mispuhul pidasime jaanipäeval maha pika veebivestluse. Kuna oleme põlvkonnakaaslased ja ammused tuttavad, võtsime vabaduse teineteist sinatada.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sinu uus raamat on püsinud juba kuu aega Eesti kahe suurima raamatupoeketi müügitabeli esikolmikus, mis on luulekogu kohta skandaalselt tugev tulemus. Milliseid emotsioone see sinus endas tekitab? Tajud sa sellega seoses mingit lisavastutust?

Kirjutan praegu uut raamatut ja see on mu tähelepanu juba mujale viinud. Aga kui sa nii küsid, siis muidugi teeb rõõmu, et mu värske luulekogu on vaatamata majanduskriisile lugejateni jõudnud. Plaanin juulikuus väikest tuuri – miks küll on mul tunne, et luuletused on ikka avaldamata, kui pole saanud neid pärispublikule (virtuaalne esitlus ju oli) ette lugeda?

Juuli alguses Koidula ja Tammsaare muuseum, juuli keskel Lilleorg, Türi ning Treimani ja Rapla koduaiad, kus esinen koos Silver Sepaga tema autopurjeka lavalt. Vastutusest – kuna olen ise raamatu kirjastaja ja samas päris hajameelne inimene, tuleb vaadata, et raamatuid jätkuks poodidesse, et kõik asjaosalistele lubatud ja Hooandjatele mõeldud pühendused saaksid kirjutatud ja kingitused tehtud.

Kirjandustuure olete teinud juba aastaid. Milline on tüüpiline sellise raamatuesitluskontserdi publik?

Palju on inimesi, kellel on sügavaid küsimusi ja kes otsivad õhkkonda, kus saaks mõelda ja lasta kujutlusvõimel end kanda. Palju räägitakse inimestest, kel on absoluutne kuulmine ja kel on oi kui valus, kui keegi muusikaliselt eksib. Palju vähem räägitakse inimestest, kel on luulelises mõttes absoluutne kuulmine sõnade suhtes ja kel on valus, kui keel on kantseliitlik ja nüri, stiilitu, labane või väljendusvaene. Luule- ja kirjandusüritustele tulevad tihti just sellised keeleliselt absoluutse kuulmisega inimesed. Minu eesmärk on pakkuda neile eelkõige värsket luulet, mitte pikka juttu ümber jahtuva pudru nagu tavaliselt raamatuesitlustel kombeks.

Bibliograafiat uskudes näib sul hetkel olevat loominguliselt väga viljakas aeg: viimase nelja aasta sees on ilmunud koguni kolm kogu. Millega sa seda seletad?

Minu jaoks on jätkuvalt väljakutsuv küsimus, kas ajal, mil inimeste ajud ja silmad on harjutatud kiire visuaalse meelelahutusega, on võimalik luua sõnadega haaravaid kujutluspilte, kujutada ilu ja valu, otsida aegumatut, julgustada, lohutada ja tiivustada ennast ja teisi.

Need on olnud eripalgelised raamatud: «Kohtumised» proosaline ja lugudepõhine, «Aga armastusel on metsalinnusüda» lüüriline ja riimiline, «Janu on kõikidel üks» ajalooline ja unenäoline kogu, nii hetke kui igavikku püüdev. Hiljuti helistas mulle üks arstist luulehuviline ja ütles, et luges mu viimast raamatut kui Eesti ajalugu luulevormis. Päris nii ma seda esitlenud pole, aga ikkagi tegi head meelt, et tema jaoks oli raamatul selline mõõde.

25.06.2020 27.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto