Inimkatse: kas maasikate korjamine liikuval laval on orjatöö või mitte?

6 min lugemist
Laari talu perenaine Kadri Nebokat (vasakul) jälgimas, kuidas Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits, kodunt kaasa võetud pehme padi rindkere all, lavatsil lamades maasikate noppimisega hakkama saab. Taamal istub Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor Anneli Ramjalg, kelle ülesanne on aidata neid, kes jänni jäävad ja tempoga kaasa ei suuda minna. FOTO: Margus Ansu

Arteri ajakirjanik võttis kodust kaasa padja, et heita võõrtööliste kõrval pehmelt kõhuli, nii et käed saaksid nobedalt ja valutult käia. Eesmärk oli kindlaks teha, kas praegusaja räägitumaid töid, maasikate korjamine, on nii tappev, nagu arvatakse.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teisel tunnil, kui kell pole hommikul veel pool kaheksagi, läheb enesetunne tasapisi käest. Tekib kerge iiveldus, mis omakorda põhjustab nõrkust. See tuleb tuttav ette neist kordadest, kui autoga mägistel teedel kiirelt sõites on süda pahaks läinud.

Aga siin pole kiirust ollagi. Liikumine on aeglane. Enam aeglasemalt ilmselt ei saakski. Ja sirgjooneline, mitte kurviline.

Millest siis süda järsku läikima hakkas?

Kadri Nebokat, Tartumaal asuva Laari talu perenaine, oli veel eelmisel õhtul rahustanud, et pole hullu midagi. Et kujutan ette suuremaid raskusi, kui tegelikult ees ootavad. Olin nimelt avaldanud talle arvamust, et küllap on Tartu maratoni täiel kiirusel läbisõitmine meeldiv jalutuskäik metsas, kui võrrelda sellega, millega tema põldudel tuleb rinda pista.

Just nimelt – rinda pista. Sellest, oletan, mu enesetunne hääbuma hakkaski.

Kuigi päev tõotas juba varakult tulla imeilus. Päike säras pilvitus taevas. Tuuletu. Saabusin, nagu Nebokat oli palunud, hommikul kümme minutit enne kella kuut tema kuuehektarilisele maasikaväljale. Sinna on Tartust pool tundi sõitu Viljandi poole. Eesmärk oli omal nahal järele proovida, mida tänavuse varasuve räägituim teema, maasikate korjamine, endast tegelikult ikkagi kujutab.

Hinnanguid sellele tööle on ju mitmeid, nii poliitilisi kui ka rahvuslikke, nii füüsilisi kui ka maksuteemalisi. Teate küll: kui valitsus võõrtööjõudu Eestisse ei luba, jääb enamik maasikaid korjamata; eestlased ei ole nõus tegema tööd, mille ukrainlased rõõmuga ära teeks; sest tegemist on sisuliselt orjatööga, milleni sunnib laskuma üksnes meeleheitlik nälg ja viletsus; ja üleüldse peaks kontrollima, kas maasikakasvatajad riigile makse ka tasuvad.

See on tõsi, et kui kell kuus hakkab veneaegse sinise traktori taga vähemalt tosina meetri laiune ratastel lava liikuma, heidab sellel koos minuga kõhuli viis ukrainlast ja ainult üks eestlane.

26.06.2020 29.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto