N, 2.02.2023

Priit Kama: vangla arvestab alati kriisi võimalusega

Teet Korsten
, ajakirjanik
Priit Kama: vangla arvestab alati kriisi võimalusega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama uues Tallinna vanglas Rae vallas Soodevahel.
Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama uues Tallinna vanglas Rae vallas Soodevahel. Foto: Erik Tikan

Staažikas vanglate asekantsler Priit Kama leiab, et vanglate osakonna Jõhvi kolimine aitas suurendada nii Eesti sise- kui ka välisjulgeolekut. Praegune Eesti vanglasüsteem on suuresti Kama nägu, kes nimetab ühe eesmärgina seda, et iga vang oleks eraldi kambris.

29. juunini on võimalik viia avaldus sisekaitseakadeemia justiitskolledžisse astumiseks, kust väljuvad vanglaametnikud. Kus on teie valdkonnas kõige suurem kaadripuudus?

Kõige rohkem teeme tööd sellega, et täita just valvurite ametikohti, mis moodustavad umbes poole vanglate koosseisust.

Tänapäeva vanglas on umbes pool ametikohtadest sellised, mis nõuavad erialast kõrgharidust. Üks on sisekaitseakadeemias õpetatav korrektsiooni kõrgharidus, aga vaja läheb ka palju sotsiaaltöö-, psühholoogi- ja juristiharidusega inimesi. Vangla majandamiseks muidugi finantsiste. Igas vanglas töötavad kaplanid, kes on ettevalmistuselt teoloogid.

Tänapäeva vangla on väga mitmekesine ja keeruline organisatsioon. See ei koosne üksnes valvuritest, vaid tähendab väga mitmekesist ning – julgeksin öelda – huvitavat töökeskkonda, võrreldes paljude teiste ametitega.

Mainisite spetsialiste, kes tegelevad psüühikaga. Kas vanglas töötades on keskmisest suurem läbipõlemisoht?

Olen kohanud inimesi, kes ütlevad, et juba vanglasse sisenemine masendab, kuid ma arvan, et inimestele, kes valivad vanglatöö, ei ole läbipõlemine kõige suurem oht. Vanglas hoitakse inimesi, kellel on tõsised probleemid ning kes võivad olla füüsiliselt ohtlikud. Teisalt on vanglas lahendused sellistele olukordadele läbi mõeldud. Kui inimene satub rünnakuohtu, on talle teada protseduurid, kuidas kiiresti abi saada.

Vangla arvestab alati kriisi võimalusega – aga on olemas ka lahendused. Valvuritel on kohustuslik käia korra aastas psühholoogi juures, ka siis, kui nad ise probleemi ei taju.

Mu isa oli okupeeritud Eestis 1960. aastate alguses vangis, sest ta oli auto roolis, millega tehtud avariis hukkus Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadik. Siiani on selgelt silme ees pilt, kui sõitsin kunagi 1970. aastate alguses väga väikese poisina isaga Tallinna trammis ja ta tundis ära ühe vangivalvuri. Mäletan, et isa pidi end tõsiselt tagasi hoidma, et talle mitte kallale minna.

Meil teame tegelikult väga vähe nõukogude vanglasüsteemist. Vahel küsivad ajaloouurijad või ajakirjanikud meilt, mis seal täpselt oli. Meil pole inimesi, kellel oleks tollest ajast isiklikke kogemusi. Peaaegu kõik meie inimesed on alates 1990ndatest vahetunud. Iseenesest mõista ei ole Eesti vanglad okupatsioonivanglate järeltulijad.

Meie jaoks on ajaloost Eesti vanglaametniku hea näide Kristjan Palusalu, kes läks 1932. aastal Tallinnas vanglasse tööle ja 1936. aastal võttis puhkust ning käis olümpial. Hoolimata sellest, et ta oli üks Eesti tuntumaid ja populaarsemaid inimesi, jätkas ta tööd vanglas, kuni tuli okupatsioonivõim ja ta sealt minema ajas. Inimene, kes oli füüsiliselt tugev ning vaimselt tasakaalukas – tema on see, kellest võime rääkida kui Eesti vanglaametniku klassikalisest näitest. Aga nõukogude vangilaagrite kohta, isegi nende kohta ringi liikuvate müütide kohta oskan vähe rääkida.

Ka mina olen trammis kohanud mõnda inimest, keda olen tundnud tema vangistuse ajal. Mulle meenub, kui üks rääkis, et oli just teinud keevitajapaberid, et Soome tööle minna. Vihase pilguga meie ametnikke ei vaadata.

Aga siiski on olnud juhtumeid, kui inimene on selle pärast kannatada saanud, et töötab või on töötanud vanglas?

Kindlasti pole palju juhtumeid, kui võiks kahtlustada, et inimest on tema töö pärast rünnatud või üritatud kätte maksta. Oleme aegade jooksul uurinud rünnakuid meie ametnike või endiste ametnike vastu. Arvan, et praegu saab vang aru, millist rolli vanglaametnik täidab. Meie vanglateenistus on sallimatu igasuguse vägivalla suhtes. Meil on sisekontroll, mis jälgib, et vange koheldaks vastavalt seadusele.

Kui rääkida sellest, et vangid esitavad palju kaebusi, siis see on saavutus omaette. See näitab, et inimesel ei ole midagi karta, kui ta esitab kaebuse ametniku peale, kes temaga ööd ja päevad tegeleb. Ta teab, et õigusriigis on kaebuse esitamine lahkarvamuste lahendamise tsiviliseeritud viis, ning sellega, et ta seda võimalust kasutab, ei kaasne tema jaoks midagi halba. Kui ühes või teises Ida-Euroopa riigis on kaebusi väga vähe, siis võib vähemalt kahtlustada, et selle taga pole mitte see, et kõik vangid oleks oma eluoluga igati rahul, vaid et nad ei tunne ennast piisavalt turvaliselt, et kaevata.

See on filosoofilisem küsimus, aga kui palju te ise usute kord valele teele sattunu parandamise või paranemise võimalusse?

Usun. Probleem on võib-olla selles, et paljud soovivad seda näha väga kiire, vääramatu ja ainuvaldava protsessina. Eelmisel aastal võrdles meie justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond koos Soome kriminaalstatistikutega retsidiivsust Eestis ja Soomes, ehk siis uue kuriteo toime panemist kahe aasta jooksul pärast vabanemist. Leiti, et Eestis on tagasipöördumise määr 34 ja Soomes 35 protsenti. See vahe on pigem juhuslik, võib öelda, et olematu.

Eesti probleem möödunud aastakümnetel on olnud see, et juurde on tulnud suhteliselt palju uusi kurjategijaid. Samas: kui inimene on juba mingil põhjusel kurjategijaks saanud, siis kurjategijaks jäämise protsent on olnud üsnagi sarnane Lääne- või Põhja-Euroopa riikide omaga. Soomes on vangide üldarv ainult natukene suurem kui Eestis, aga tagasipöördumise protsent on sama. Põhjamaade eripära on see, et nad toodavad vähem uusi kurjategijaid, kuid kord juba kurjategijaks saanud inimesed kahjuks pigem naasevad kriminaalhoolduse alla või vanglasse.

Peame seadma realistlikke eesmärke ning rõõmustama tulemuste üle, mis kõrvaltvaatajale võib-olla ei tundu niivõrd suured edusammud. Edu osa saab aastate jooksul kasvada vaid mõne protsendi võrra. Kui ütleksime, et eesmärk on teha kõigist vanglasse sattunud täiskasvanud inimestest õiguskuulekad ühiskonna liikmed, siis paratamatult peaksime tunnistama lüüasaamist. Peame tegema tööd just selle nimel, et järk-järgult ja kõrvaltvaataja jaoks väikeste arvude võrra edu kasvatada.

Kindlasti on siin rohkem ruumi teaduspõhisele lähenemisele. Ei saa toetuda soovmõtlemisele. Ei saa loota sellele, et me ütleme õigusrikkujale lihtsalt paar head sõna ning tema kasvab ümber. Sellised sümboolsed sammud, millega heategija näitab, kui hea ta on, ei aita probleemides inimeste probleeme lahendada.

Aga võib öelda, et märkimisväärne hulk karistatud inimesi ei saa uut karistust, ilma et selleks oleksid mingid välised põhjused.

2005. aasta detsembris toodi teid justiitsministeeriumi haldusasekantsleri ametist üle vanglateenistusse. Saan aru, et olete kolme uue vangla «isa».

Tartu vangla kohta oleks seda vale väita. Tartu vangla ehitushankega ma küll tegelesin. Minu ajal on ehitatud ja mehitatud Viru vangla ja kolinud Tallinna vangla. Sulgenud olen Pärnu vangla, Viljandi vangla, Ämari vangla, eraldiseisvas Harku vangla, Murru vangla. Mõni suleti juba varem.

Milline on nende vanglate täitumus?

Keskpikas perspektiivis soovime ühekohaliste kambritega vanglaid. Kuid arvestades meie võimalusi, sh rahalisi, on kambrid ehitatud nii, et seal on võimalik hoida kahte vangi. Praegu on meil ligi 30 protsenti vangidest üksinda ja enamik kahekesi kambris. Soovime üle minna sellisele töökorraldusele, et reeglina on vang kambris üksinda. See tähendab, et nad ei saa kambris isegi teoreetiliselt üksteise julgeolekut ohustada ja neil on parem keskenduda õppetööle ja individuaalsele programmile, mis nõuab segamatut olemist.

Jõuame täieliku üksikkambrite süsteemini, kui vangide arv Eestis väheneb umbes 700 võrra.

Kas kambrid on vanglas pideva vaatluse all või ainult vajadusel?

Kambris sees tohib kaamera olla vaid enesetapuohu või muu ohu puhul. Igas meie vanglas on mõned videovalvega kambrid, kuhu tohib inimesi paigutada ainult vastava riski korral. Tavalises kambris videovalvet ei ole ja sinna vaatab ametnik sisse ringkäigu ajal.

Tänapäeval ei ole vang kogu aeg kambris kinni. Ettenähtud aegadel on neil võimalik oma eluosakonnas ringi liikuda ning omavahel suhelda. Ööseks ja muudeks ettenähtud aegadeks, kui kamber on kinni, jäävad nad vastavalt siis kas üksinda või kahekesi.

Tartu vangla ehituse juures juba räägiti üksikkambrisüsteemist. See tekitas vangla ehituse ajal mõningase segaduse, et kas sinna ehitatakse nüüd 500- või 1000-kohaline vangla. Mõlemad väited olid õiged. Pikas perspektiivis peaks olema 500-kohaline, aga esialgu pidi ära mahutama 1000 vangi.

Sellist rõõmu või ohtu seega pole, et peaks mõne vangla kinni panema?

Nähtavas tulevikus ei ole. Kui mõned uued vanglad hakkavad vanaks jääma, tekib pigem küsimus, kas kõiki sealseid hooneid on mõtet renoveerida. Praegu on Tartu vangla kõige vanem. Aga selle aegumiseni on veel kõvasti aega. Ma arvan, et ühtegi kolmest vanglast meie eluajal kinni ei panda.

Nõukogude vanglates oli ilmselt palju sunnitud seksuaalvahekordi. Milline on tänapäeval vangide seksuaalelu?

Hoolitseme selle eest, et vangide vahel vägivalda ei oleks. Vanglaametnike ja teiste vanglatöötajate igapäevatöö on jälgida, et inimesed ei satuks mingisugusesse ohtu. Õnneks praeguste vanglate arhitektuur toetab seda – tunduvalt lihtsam on jälgida ja tagada, et vangidevaheline vägivald ei jääks märkamata, et mis tahes vägivalda ennetataks ning sekkutaks õigel ajal.

Te räägite vägivallast, aga kui vabatahtlikult, siis kas teoreetiliselt võib olla seksuaalsuhteid? Enamikus kambrites pole inimene üksi ja seal ei tohi olla pidevat jälgimist – nagu ütlesite.

Võib olla raske eristada, mis toimub vangide vahel vabatahtlikult või mis seetõttu, et keegi on väljapääsmatus olukorras ja teiste mõju all. Üldiselt maailma vanglates vangidevahelist seksuaalset läbikäimist ei võimaldata. Selleks on pikaajalised kokkusaamised, et vangid tavapärasest elust liiga palju ei võõrduks.

Palju on räägitud riigiasutuste Ida-Virumaale kolimisest, aga keegi pole eriti sõnadest kaugemale jõudnud – peale vanglate osakonna, mis on nüüd Jõhvis.

See oli eesmärk. Kuna vanglateenistuse missioon on keerulises olukorras olevate inimeste aitamine, siis ka me ise ei väldi ebamugavusi või raskusi. Kindlasti on Viru vangla rajamine Ida-Virumaale põhjustanud lisatööd. Oleks võinud ehitada ka kuskile mujale, aga ma arvan, et nende aastatega, mis see siin alates 2008. aastast on tegutsenud, on ta toonud maakonda inimesi, kellest paljud on siin kodunenud. Mõned on läinud siinsamas muule tööle, on ka neid, kes on siitkandist tagasi või edasi läinud.

Ida-Virumaalt pärit noorte maakonda jäämine on samavõrra keeruline asi, kui nende inimeste siia jääma motiveerimine, kes on kuskilt mujalt toodud. Meie eesmärk on olnud ka see, et Ida-Virumaal oleks kvalifikatsiooni nõudvaid keerukamaid töökohti. Tänapäeva vangla sellist kvalifikatsiooni paljuski nõuabki. Lisaks pealt 300 töökohale Viru vanglas oleme siia toonud 30 töökohta vanglate osakonnas.

Eelmisel aastal tõime siia üle ASi Eesti Vanglatööstus keskkontori, mis ei ole küll suur, aga kus töötamine nõuab samuti kvalifikatsiooni. Keskkontori Jõhvis asumine tähendab paratamatult, et mingil kujul ostetakse teenuseid sisse teistelt Ida-Virumaa äriühingutelt.

Oleme ka muid juhtimisfunktsioone hiljem üle toonud, näiteks tõime relvastatud üksuse ülema ametikoha Tallinna vanglast Viru vanglasse. Retsept on, et kui juba üle tuua, siis rohkem ametikohti, sest see teeb asja lihtsamaks. Kui kunagi aastaid tagasi uuriti Rootsis, kuidas viia keskasutusi põhjaaladele, jõuti samuti järeldusele, et mida suuremaid asutusi või suuremaid tükke avalikust sektorist üle viia, seda rohkem inimesi läheb sellega kaasa. Kui avalik sektor tooks siia rohkem ametikohti, läheks iga sammuga järjest lihtsamaks.

Ida-Virumaa olukord on kindlasti spetsiifiline. Siin pole põhjust rääkida tavapärasest regionaalpoliitikast või tavapärastest ääremaa probleemidest. Küsimus on ikkagi selles, kuidas piirkond oleks muu Eestiga integreeritud, nii et siit ei tuleks üheski olukorras ohtu riigi sisejulgeolekule.

Kui elada Tallinnas ning vaadata sealt kauge Ida-Virumaa peale, on pilt üks, aga siia asudes see kindlasti muutub. Kui palju on teie ettekujutus Ida-Virumaast muutunud?

Õppisin Ida-Virumaad tundma, kui hakkasime siia Viru vanglat rajama. Asutatud sai see 2006. aastal, tööle hakkas aga 2008. aastal, kui vangid sisse toodi. Selle käigus õppisin maakonda sisulisemalt tundma. Kui ma 2013. aasta 2. jaanuaril siin tööd alustasin, oli mul pilt juba olemas.

Aga Ida-Virumaa peaks olema kogu Eesti jaoks oluline teema. Ida-Virumaad on võimalik teatud olukorras ülejäänud Eesti vastu ära kasutada. Ida-Virumaaga seonduv oht ei pruugi peituda niivõrd Ida-Virus endas, kuivõrd just välistes tegurites. Ja see on põhjus, miks Eesti peaks vaatama Ida-Virumaa probleemidele mõnevõrra teistmoodi kui näiteks Võrumaa või Saaremaa probleemidele. Ka need vajavad tegelemist, aga tunduvalt teisiti.

Ida-Virumaad aitab Eesti-näolisemaks muuta ka Jõhvis tegutsev riigiametnike klubi ERAK.

Tegelikult hakkas tolleaegne Viru vangla direktor Andre Lilleleht korraldama kohalikele avaliku sektori asutustele ühiseid ettevõtmisi juba enne, kui vanglate osakond Ida-Virumaale kolis. Sellest riigiametnike klubi Ida-Virumaal välja kasvaski. Just Jõhvi kandis on avaliku sektori asutusi päris palju, aga nad puutuvad kokku ainult siis, kui töötavad lähedases valdkonnas ja väga tihti ei pruugita üldse teada, kui palju Eesti riigiaparaati siin asub. Seetõttu ei pruugi inimesed näha koostöövõimalusi või tunda piisavalt õlg-õla-tunnet, mida siin töötamiseks ja elamiseks tarvis läheb.

Kohtusin ERAKus viimati riigi uue peaprokuröri Andres Parmasega. Olen kohanud seal näiteks kaitseminister Jüri Luike ja üldse käib seal kogu aeg huvitavaid külalisi. Kummale poolele need kohtumised harivamalt mõjuvad – kas külalisele või võõrustajatele?

Loodetavasti mõlemale. Kohalike avaliku sektori töötajate koondumise mõte on ka see, et nende teadmised ja ekspertarvamus jõuaks paremini ja kontsentreeritult otsustajateni. Kui palju on abi saanud igapäevatöös need otsustajad, kes on riigiametnike klubi külastanud, peab nende endi käest küsima. Mõnel juhul tean, et pärast Ida-Virumaal käimist on üks või teine ametikandja andnud oma aparaadile konkreetseid ülesandeid, mis riigiametnike klubis diskuteerituga seotud oli.

Teil on vanglaametis haruldaselt pikk staaž, keegi teine pole seda nii kaua juhtinud. Kas tüdimust ei teki?

Olen harjunud keskenduma tööle, mida teen. On inimesi, kes mõtlevad, mida nad võiksid teha selle asemel, mida nad parajasti teevad. Mul see oskus suuresti puudub. Võimalik, et mingil hetkel muutun süsteemile koormavaks või hakkan takistama mingisuguseid vajalikke muudatusi, aga minu jaoks on keskaparaadi kolimine Ida-Virumaale olnud üheks põhjuseks, miks olen siiani pidanud õigeks jääda.

Millised on teie plaanid oma valdkonnas?

Eks meie jaoks on oluline teha noortele inimestele selgeks, et tegemist on mitmekesise tööga, mille kohta ei tasu teadmisi ammutada USA filmidest. Meile on tähtis noortele näidata, milline vanglaametnik tegelikult välja näeb. Vanglatöö ei ole tehniline või ainult kehaline töö, ehkki sportlikkus on meie jaoks oluline. Tegemist on tööga, mis pakub palju teadmisi, mida saab soovi korral kasutada ka väljaspool vanglateenistust, kuigi näeksime hea meelega, et vanglateenistuse valinud inimene töötab meie juures pikemalt.

Kui pidada silmas praegu lõpusirgel olevat sisekaitseakadeemia sisseastumiskampaaniat, siis püüame inimesi motiveerida ka selliste asjadega nagu ametkonnastipendium. Õppur, kes õppetööst osa võtab, saab juba esimesel aastal 750 eurot kätte.

Vanglatööga seonduvad stereotüübid, mis ei pärine niivõrd nõukogude aja klišeedest, millele viitasite, vaid tihti ingliskeelsest massikultuurist. Mõnes mõttes võib öelda, et Ameerikas ongi vanglasüsteem pealiskaudsemalt juhitud ja ametnikud vähem välja õpetatud kui enamikus Euroopa riikides. Kultuuristereotüübid on alati meelelahutus. Meie jaoks on oluline, et meie tööst saaksid noored teada mitte niivõrd vanglateenistuse jutu järgi, vaid otse noortelt töötajatelt. Põlvkonnavahetus on küsimus, mis igas organisatsioonis vajab konkreetsemat läbimõtlemist ja seda kindlasti ka meil.

Olete kandideerinud nii õiguskantsleri kui ka politseijuhi ametisse.

Ma ei ole omal initsiatiivil kandideerinud kummassegi. Politseiameti peadirektori kohale ei olnud avalikku konkurssi, siseminister ja tema moodustatud komisjon pidasid minuga läbirääkimisi, kui konkurss oli nurjunud.

Õiguskantsleri kohale ei olnud samuti avalikku konkurssi, seal kohtus omal ajal kandidaatidega president Meri ja esitas riigikogule minu kandidatuuri. Ilmselt mitte niivõrd minu suurepäraseid omadusi silmas pidades, vaid nagu ta tol ajal selgitas, tema jaoks oli tähtis põlvkonda vahetada.

Ise ei ole ma kunagi aktiivselt töökohta otsinud.

Oleksin järgmisena küsinud, kas te kandideeriks uuesti, aga sel juhul…

Jah, politsei- ja piirivalveametis ei näe seadus konkurssi ette, siseminister esitab valitsusele kandidaadi. Ühtegi avaldust ma kuskile ei saatnud, siseminister ja tema komisjon – mida seadus ette ei näinud – kutsusid mind 2013. aastal kandideerima. Aga siseminister minu kandidatuuri ei esitanud ja meie kohtumine jäi põhimõtteliselt konsultatsioonide tasemele.

Miks ma ei räägi siis praegu endise õiguskantsleri või politseijuhiga?

Selliste ametikohtade puhul on alati palju poliitilist otsustamist. Aastal 2000, kui Meri otsis õiguskantslerit, oli presidendi ja parlamendi suhe pingestatud kaitseväe juhataja vabastamise pärast. Suur osa riigikogust oli presidendi suhtes kriitiline selle pärast, kuidas oli vabastatud kaitseväe juhataja.

Piirivalve- ja politseiameti puhul ei olnud mul huvi töökohta vahetada, sest tegelikult oli mul käsil vanglate osakonna kolimine. Seal olid ka järjekordsed pinged valitsuse sees. See, kuidas siseministri enda ettepanekusse suhtuti või ei suhtutud, sõltus valitsuskoalitsiooni suhetest.

Selliste ametikohtade puhul tuleb alati arvestada, et ametisse määramine on poliitiline otsus, millisena see ongi seadustesse kirjutatud.

Olete Eesti riigi teenistuses 2000. aastast tipp-tasemel. Kas teete juba vaikselt märkmeid memuaaride tarvis, mis räägiks Eesti vanglate ja riikluse ajaloost?

Ma ei arva, et minu memuaarid oleksid pööraselt huvitavad. Siiani on olnud pakilisemat teha kui memuaare kirjutada.

Ehkki Mihkel Mutt oma memuaare alustades rõhutas, et mõistlik on neid kirjutada ajal, kui inimese mälu on veel hea. Kui seda tehakse liiga hilja, siis memuaarid kannatavad.

Aga sellele vaatamata ei ole ma selle peale mõelnud.

Priit Kama

Sündinud 19. novembril 1971

Haridus

  • 1994 Tartu Ülikooli õigusteaduskond
  • 2006 Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond, ärijuhtimise magister
  • 2016 Tartu Ülikooli õigusteaduskond, doktor
Töö
  • alates 2005 justiitsministeeriumi vanglate asekantsler
  • alates 1995 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppeülesannete täitja
  • 1998–2005 justiitsministeeriumi halduse asekantsler
  • 1995–1998 justiitsministeeriumi Tartu osakonna juhataja
  • 1994–1995 justiitsministeeriumi majandusõiguse osakonna peaspetsialist
  • 1993–1994 justiitsministeeriumi majandusõiguse osakonna spetsialist
Märksõnad
Tagasi üles