Mõned kolumnistid arvavad auto peaaegu tarbetuks vahendiks, sest saastab ja hävitab loodust, invaliidistab ja tapab inimesi, koormab linnade väärtuslikku pinda, perekonnas võib see olla ägedate konfliktide allikas. Maastikuarhitekt Karin Bachmann lisab veel: liigne autosõit teeb laisaks ja paksuks.
Kuid kolumni alustas ta ju sõnadega, et auto on väga väärt asi. Tõepoolest, mainitud pahede kõrval pakub liiklusvahend lisaks aja ja inimenergia kokkuhoiule ning sõidumõnule veel muud positiivset: auto sõidutab ka paariti ja perekonniti, tihendades suhtlust annab lisaminuteid või tunde puhkuseks, vastastikuseks abiks, moraalseks toetuseks, olulisteks kokkulepeteks, teadmiste täiendamiseks jne. Auto võimaldab säilitada head suhet vanemate ja laste ning muude hõimlastega, sõprade ja tuttavatega nii lähedal kui ka kaugemal.
Kui laps viiakse autoga kooli, saab ta hommikul kauem magada (see muutub veel tähtsamaks ajal, kui Eesti läheb üle pidevale suveajale) ning viirusnakkuste ajal pole autoga liiklejad otseses ohus.
Ideed vähendada ja peagi hoopis kaotada autostumisest ja liigtihedast autoliiklusest tulenevad kahjulikud tegurid ühistranspordi täiustamise ja jalgrattasõidu propageerimisega on ringelnud ajakirjanduses juba mõnedki aastad ning Tartu linnavõim on mõlemas valdkonnas ärksalt tegutsenudki. Ometi hindab abilinnapea Reno Laidre autostumise jätkumise katastroofiliseks. Ning imerohuks selle muutmiseks ikka seesama, pikenevad kergliiklusteed ning mugavam ja kiirem bussisõit.
Uus jalgrattaliikluse strateegia kümneks aastaks tõotab veelgi hoogsamat arengut – kui mõne aastaga on veerand linlastest jalgratastele tõstetud, väheneb autoliiklus märgatavalt. Aksel Part näeb selles idees lausa uut suunda linna liiklusolude kujundamises. Paraku paistab see meie suure naaberrahva omaaegse soovunelmana näha lähiaastail inimnäolist sotsialismi koos kommunismi võrsetega või jonnaka eestlase katsetust kivist vett välja pigistada.
Mõned kolumnistid arvavad auto peaaegu tarbetuks vahendiks, sest saastab ja hävitab loodust, invaliidistab ja tapab inimesi, koormab linnade väärtuslikku pinda, perekonnas võib see olla ägedate konfliktide allikas.
Kas tõesti võime loota, et lähiaastail hakkavad jalgrattal tööle ja töölt koju sõitma politseinikud ja ametnikud, doktorid ja lektorid, saadikud ja diplomaadid, advokaadid ja sanitarid, akadeemikud ja santehnikud, tellerid ja kullerid, magistrandid ja vabakäiguvangid? Ilus päikselise päeva unistus! Meie mail valitsevad teatavasti üle poole aja aastast sombused, sajused ja tuulised ilmad – pole ju meeldiv jõuda tööle higisena, märjana või juba köhides, jalgrattaid pole ka kusagile panna ei töö- ega elukohas.
Vastandid esinevad lahutamatult ühtsuses: kas välistavad teineteist või on läbipõimunud. See põimumine peaks käima auto juurde. Aksel Part peaks märkama mõlema abilinnapea ja ka maakorraldusosakonna juhataja Urmas Ahvena selgitustes väljendeid «tuleb mõelda», «arutusele võtta», «on arutluse teema».
Mõtteuidude mängudes ratta- ja autoteede vahekorrast, trammitee ja sildade vajalikkusest, tunnelitest, ristmikest, transiitliiklusest jms tulebki tõsta ubasid ühest anumast teise – senisest veel tarmukamalt, samal ajal meie heaolu piiramisest pajatavate seltskondadega steriilset distantsi hoides.
Hoolimata juttudest sõiduolude kitsendamisest, võiksid tartlased ikkagi loota, et linnajuhtide aruteludes taotletakse muuta autoliiklus sujuvamaks, vähem saastavaks, meeldivaks nii tartlastele kui ka külalistele. Et ei jää ehitamata Riia tänava viadukt Lõunakeskuse juures ega uus sild Emajõele.
Vastukäiguks Raimond Tamme arvamusele, et linnas pole ühtki häirivat pudelikaela, soovitaksin tal mõnel hilissügisesel (kui jalgratturid on istunud autodesse) õhtupoolikul kella 17–18 ajal sõita liinibussiga Lõunakeskusest kesklinna – siis leiaks ta kohe raskesti läbitava tänava.