Kartul kannab täiesti teenitult meie teise leiva nimetust, sest tegemist on Eesti populaarseima köögiviljaga, lisaks on mugul kasulikest ainetest pungil. Suvine värske kartul sulab suus ja on eriliselt toitainerikas, seega tasub just praegu seda võimalikult palju toidus kasutada.
Kartul (Solanum tuberosum) kuulub tomati ja füüsaliga samasse maavitsaliste sugukonda. Maavitsaliste suures perekonnas, kust leiame ka baklažaani, on ligi 2000 liigist mugulaid umbes 150.
Kartul pärineb Lõuna-Ameerika Andide kõrgmägedest, peamiselt Peruu ja Boliivia kõrgmäestikujärve Titicaca ümbrusest. Inkad kasvatasid seda ammu, Euroopasse jõudis kartul alles hispaanlaste kaudu. Euroopas, kus aeti läbi peamiselt naeriga ja kus polnud sellal ühtegi mugulvilja, tekitas taim esialgu võõrastust. Söögiks hakati kartulit kasutama alles sadakond aastat pärast selle Euroopasse saabumist. Esimesena hakati kartulit kasvatama Iirimaal, kus 1663. aastal viljeleti seda juba põllul.
Eestisse jõudis kartul 18. sajandi keskpaiku, kuid hoogsalt hakkas levima alles sadakond aastat hiljem. 1800–1840 kasvatati kartulit peamiselt mõisaaedades, kuid kui 1840. aastal andis tsaarivalitsus käsu kartulit kasvatada, algas kartulikultuuri levik põldudel. 1870–1880 oli kartul laialt kasutusel juba ka Põhja-Eestis. Avati Tallinna-Peterburi raudtee, laiendati piiritusetööstust ning hakati kartulit Soome ja Rootsi turustama. Eelmise sajandi alguseks oli kartul Eesti talude peamisi kultuure ja enne esimest maailmasõda oli siin kartuli all 78 500 hektarit. Kuigi sõja tõttu kartuli kasvupind vähenes, oli Eesti siiski pärast sõda kartulitootmises ühe elaniku kohta maailmas esikohal ja kandis teenitult kartulivabariigi nimetust. Kartul koosneb 80 protsendi ulatuses veest. Põhilise kuivaineosa moodustab tärklis (keskmiselt 17,5 protsenti), mis on keerulise ehitusega süsivesik ja laguneb kehas aeglaselt suhkruteks. Need suhkrud aga muudetakse maksas glükogeeniks, mitte rasvaks.
Peamiselt asuvad kasulikud ained kartuli koores ja selle läheduses olevas viljalihas. Seetõttu tasub kartul jätta küpsetamisel või keetmisel koorimata.
Vitamiinidest on kartulis ohtralt C-vitamiini. Maades, kus kartulit süüakse palju, katab see ligi kolmandiku inimeste C-vitamiini vajadusest. Lisaks on märkimisväärses koguses vitamiine B1 (tiamiin), B2 (riboflaviin), B3 (PP-vitamiin ehk niatsiin), B5 (pantoteenhape), B6 (püridoksiin), B9 (foolhape) ja A, samuti eluks vajalikke mineraalaineid, näiteks kaalium, magneesium, kaltsium.
Kartulivalk on väga väärtuslik, kuna selles on olemas kõik asendamatud aminohapped, mis on bioloogiliselt sobivas vahekorras. Kartulivalku võib võrrelda väärtusliku loomse valguga, millest inimene omastab ligikaudu 70 protsenti. Kartulis on ka ohtralt kiudaineid – suurem koorega kartul sisaldab neid suisa 7 g.
Peamiselt asuvad kasulikud ained kartuli koores ja selle läheduses olevas viljalihas. Seetõttu tasub kartul jätta küpsetamisel või keetmisel koorimata, et võimalikult palju vitamiine ja mineraalaineid säiliks. Kui siiski kartulit koorida, tasub seda teha võimalikult õhukeselt ja spetsiaalse koorijaga.
Kala ja kartul peaksid kotletitainale lisamiseks olema jahtunud, seega on neid mõttekas teha ülejäänud keedetud kartulist ja küpsetatud kalast.
Eriti mõnusad on krõbedad kala-kartulipihvid suveõhtueineks koos kerge salati ja värske soolakurgiga.
Vaja läheb:
• 2 lõhesteiki (kaal kokku 350–400 g)
• soola, pipart
• õli praadimiseks
• 300 g keedetud kartulit
• 1 suur muna
• 4 sl maisi- või nisujahu + paneerimiseks
• 1 tl mädarõigast või mahedat sinepit
• peotäis hakitud tilli või murulauku + pealeraputamiseks
• salatilehti, kirsstomateid, sidrunit
Maitsesta steigid soola ja pipraga ning prae pannil läbi. Eemalda steikidelt nahk ja luud ning tõmba kala kahvliga väikesteks tükkideks. Vajuta keedetud kartulid kahvliga pudruks.
Klopi muna kergelt lahti, lisa purustatud kartul, kala, jahu, maitseained (mädarõigas või sinep, must pipar ja sool) ja maitseroheline ning sega ühtlaseks massiks. Aseta kauss pooleks tunniks külmkappi ja vormi seejärel massist 8–10 ühe sentimeetri paksust kotletti, veereta neid jahus ja prae pannil keskmisest pisut kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt kuldseks.
Naudi koos värske salatiga. Peale puista hakitud tilli või murulauku ja pigista sidrunimahla.