Plaani usutleda Peeter Mardnat (81), kunagist sõudjat, sõudekohtunikku ja sõudeliidu presidenti, teenekat peaarsti ja meditsiinijuhti, nurjas koroonakriis. Selle aasta alguses pälvis ta spordi elutööpreemia, kuid nagu ütleb Mardna, «on sellisel tasemel spordi tegemine tagantjärele mõeldes kaunis mõttetu tegevus».

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ka 30-kraadises suvekuumuses Vääna-Jõesuu Sauesöödi kodu terrassil vesteldes ei jäta terava keele poolest tuntud mehe seisukohad külmaks. Ühel varasemal kohtumisel on Mardna naerdes maininud, et kuna ta on pensionär, ei saa keegi teda otsekohesuse eest vallandada, nagu ka pensionist ilma jätta.

Siia tulles mõtlesin, et tahaksin teiega rääkida sellest, mis on tegelikult oluline: inimsuhted ja tervis. Kui hiljuti uurisin, kuidas teil läheb, vastasite: «Hästi, lõpp juba paistab.» Kas niimoodi ütlemine oli osa teie teravast huumorimeelest või mõtlesite seda tõsimeeli?

Peab ju reaalselt vaatama. Üle 80-aastasi ei ole palju, üle 90-aastasi on veel vähem. Olen püsti tänu kolleegidele Rein Viilule ja Andres Ellamaale, kes 24 aastat tagasi mu seljas kasvajat opereerisid. 60 aastat tagasi poleks osatud seda kasvajat isegi leida. Tänu magnetresonantstomograafiale oli see millimeetri pealt näha ja Reinul õnnestus nii ära võtta, et mul pole pärast seda seljaga mingit häda olnud.

Kasvaja avastati ajal, kui tegin kõrgemal tasemel sporti Nõukogude Liidu koondises. Sama tüüpi kasvaja oli veel viiel koondislasel, kellest neli on surnud. Mina olen ainsana elus, sest mul oli kasvaja seljaajus, nendel oli peas. Kõige masendavam hetk mu elus oli, kui tegin kauaaegsele paadikaaslasele Aarne Paalile ajuveresoonte uuringu ja nägin kasvajat ajutüves, kohas, kus opereerimine ei olnud võimalik. Sel hetkel oli surmaotsusele alla kirjutatud. See oli kõige raskem hetk aja jooksul, mil arstina töötasin.

Mul oli kasvaja ka mõlemal käel, poeg opereeris mõlemalt [vähi]sõlmed. Kusagil räägiti, et ju siis meile söödeti sisse midagi, mis soodustas sellise protsessi teket, sest on vähetõenõoline, et 30 mehest viiel on ühte tüüpi kasvaja.

Aga selle meditsiiniga on ikkagi see – ja muidugi on nii inetu öelda –, et arstidel loodetakse olevat üliinimlikud võimed. Teiseks on lootus, et arstid teevad kõik ära ja me ei pea ise oma tervise heaks midagi tegema.