Jaanus Kriiski kolumn. Spordi sotsiaalne roll ehk Maarjamäe jalgpallihalli tegelik võimalus

Jaanus Kriisk. FOTO: Sille Annuk

Kunagi hallil nõukogude ajal viidi meid kogu klassiga Tartust Tallinna. Pidulikult riides, pioneeri kaelarätt kaelas. Põhjus oli üks, külastada Maarjamäel asunud memoriaali.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mäletan siiani ainult kahte pilti: suured betoonist käed ja kuivanud haruline puu, mille külge fašistid olid sidunud nõukogude madruse ja ta elusalt ära põletanud. Tuletasin Vikipeedia vahendusel meelde, et madruse nimi oli Jevgeni Nikonov, kes 1957. aastal nimetati postuumselt Nõukogude Liidu kangelaseks. Ajaloolased vaidlevad siiani, kas ta tegelikult põletati või mitte; samanimeline mees olevat 1980. aasta Tallinna olümpiaregati ajal käinud ka ise oma haual. Ega seal vahet ju polegi, tähtis on asjaolu, et selle põlenud puu pilt on mul siiani silmade ees. Koht oli Maarjamäe!

Seesama Maarjamäe, kuhu praeguseks on rajatud kommunismiohvrite mälestuskompleks. Võimas, sügav, jõuline ning valu ja austust väljendav.

03.07.2020 06.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto