Laupäeval toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kongressi kõned andsid jõulise signaali täna toimuvaks erakorraliseks riigikogu istungiks, kus võetakse Reformierakonna fraktsiooni algatusel päevakorda tööjõukriisi leevendamise eelnõu ehk välistööjõu töölubade pikendamine selle aasta lõpuni.
Eelnõuga otsitakse lahendust, mis aitaks põllumajandust, ehitust ja teisi kriisis vaevlevaid valdkondi, kus välistööjõu kaotus on põhjustanud majanduslikku kahju.
«Meie kõige olulisem ülesanne on tagada töökohad oma inimestele. Ja mitte lihtsalt töökohad, vaid korraliku palgaga töökohad. Just see on ju keskne teema niinimetatud Ukraina maasikakorjajate küsimuses,» kinnitas Martin Helme möödunud kongressil peetud kõnes. Sellises kontekstis mõjub vastse EKRE esimehe sõnavõtt «omade» eelistamisest niigi kriisis kannatavatele ettevõtetele pahatahtliku nöökimisena.
Majanduslikus protektsionismis ei ole iseenesest midagi halba. Keerulisel ajal tegelevad kõik riigid, sõltumata valitsuse ideoloogilisest suunast, oma turu kaitsmisega. Praegu teame siiski, et kohalike töökäte abiga pole me olnud võimelised kõiki probleeme lahendama. Valdavalt hooajatööd pakkuval põllumajandusel läheb marjakorjajate leidmisega siinsel tööturul kehvasti. Samuti on hädas teised valdkonnad. Et meie ettevõtjad ei kannaks kahju ja püsiksid elujõulised ka majanduslanguse tingimustes, on mõistlik lubada Ukrainast ja mujalt pärit töötajatel kauem Eestis viibida.
Ent põhimõttekindla majandusprotektsionismi tagant paistab välja EKRE tumedam pool. EKRE aseesimees Mart Helme ei valuta südant mitte ainult selle pärast, et võõrsilt tulnud ukrainlased võtavad maasikapõldudel eestlaste käest töö, vaid ka Tallinna linnavalitsuse koosseisu pärast, kus võimule on pääsenud tema meelest liiga vähe eestlasi ning võim on läinud venelaste kätte. Üleskutse oma kodanike vahel rahvuse järgi vahet teha on igal juhul väga ohtlik retoorika, mis võib suurendada pingeid Eestis elavate rahvaste vahel.
Sellised väljaütlemised teenivad vaid idanaabri huve, kes tahab iga hinna eest õhutada konflikti eestlaste ja venelaste vahel, et viia siis ellu oma geopoliitilisi soovunelmaid. On äärmiselt kahetsusväärne, et muudame ennast vabatahtlikult haavatavaks jõule, mis tahab meid aina rohkem oma mõjusfääri saada.
Uuel EKRE esimehel Martin Helmel on siinkohal vaja selgitusi jagada. Kindlasti ei haaku taanduva esimehe väljaütlemine erakonna uue näoga, mis pidavat oma senist tooni valijatega suheldes muutma.
Ükskõik millist riikliku küsimust me ka ei lahendaks, olgu selleks siis linnajuhtimine või võõrtööjõu poliitika, ei tohiks me eri rahvusest inimesi üksteisele vastandada: kõigil kodanikel on võrdne õigus osaleda Eesti poliitilises elus. Kolmandate riikide kodanike elamise ja töötamise üle Eestis on võimalik kokku leppida riigi huvidest lähtudes.
Kui võtame omaks EKRE rahvusi vastandava poliitilise joone, siis isepäise ja jõuka Šveitsi mudeli asemel – kus muu hulgas on ka palju sisserännanuid ja eri keelt kõnelevaid inimesi – võib Eestist saada hoopis vaene ääremaa.
