Estoonlased lahkavad Aivar Mäed tabanud süüdistuste tagamaid

Männilaan tunnistab, et Ekspressis ilmunud mitu anonüümselt edastatud lugu rääkis tema. Sh loo, kuidas Mäe oli talle teiste ees kaks korda öelnud, et unustas hambaharja ja käekella tema juurde öökapi peale. Küsimusele, milline on mõni teine tema Ekspressile edastatud juhtum, vastab ta: «Ei taha kommenteerida. Väga valus lugu.»

(Aivar Mäega, keda esindab vandeadvokaat Paul Keres, ei õnnestunud kommentaariks kontakti saada. Postimees peab tähtsaks olukorras, kus ühele poolele on avalikkuses esitatud anonüümsed süüdistused, anda sõna ka teisele poolele, et oleks tagatud tasakaalustatud ajakirjanduslik kajastus.)

Enamik estoonlastest nägi Männilaant ja Mäed kui vitaalset tandemit. «Lisanna on väga Aivari moodi inimene, rõõmsameelne,» kirjeldab Juuli Lill Köster, Estonia solist. «Ta teeb piiripealset nalja, ja see on vahva, tore.»

Samas, niipalju kui Lill Köster seda tähele pani – ja seda kinnitavad ka mitmed teised –, ei olnud Mäe ja Männilaan vaatamata nende sagedasele lõbusale lõõbile teineteisest seksuaalselt huvitatud.

Kärt Kinnas, kes töötas üle-eelmise aasta lõpuni Estonia personalijuhina, kinnitab enda nähtu põhjal, et Mäe ja Männilaan suhtlesid omavahel vabalt, tihti ka naljatades või aasides. «Mina ei tajunud ahistamist, kui mõlemad rõõmsalt naeruga suhtlesid ja teineteist nähes kallistasid,» ütleb ta.

Kuuendat aastat Estonia haldusjuhina töötav Vello Ojamäe räägib, et Mäel ja Männilaanel oli hea töine suhe, kus oli nii flirti kui ka familiaarseid kallistusi. «Nagu mesilane tiirutas [Lisanna] ümber Aivari,» iseloomustab Ojamäe nende kollegiaalset läbisaamist.

Kristel Konsa, kes lõpetas produtsendina töötamise küll neli aastat tagasi, ent Mäe endise otsealluvana käis tal edaspidi tihti Estonias külas, pani tähele, et Männilaan on «kleepuv inimene».

Mitmed Postimehe intervjueeritud, kes on kuulnud Männilaant Estonias rääkimas Mäe seltsis juhtunud lugusid, ei ole enda sõnul märganud ega tajunud, et ta oleks näidanud välja, nagu tundnuks end ahistatuna.

(Mida arvab ahistamisjuhtumi märkamisest võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta, loe kommentaarist loo lõpus.)

Männilaan väidab, et kui praegu neist juhtumitest räägib, tunduvad need talle valusad kogemused. Ta lisab, et kuna tal polnud muud võimalust kui Mäega läbi saada, tuli tal kõik ära kannatada. Liiati, meenutab Männilaan, ei saanud ta Estonias abi, kui oma lugusid rääkis, sest alati öeldi, et Mäe selline käitumine, nagu ta kirjeldab, on tavapärane ning seda tuleb võtta naljana. «Jäin oma murega üksinda,» sõnab ta. Politseisse ei pöördunud ta enda sõnul seepärast, et talle «tundus, et need ei ole sellised asjad, millega [politseisse] minna, et sealt ei saa abi».

Tulutud kuulujutud

Paljud estoonlased, kes peavad juba kaks nädalat hoogu kogunud skandaali rünnakuks mitte ainult Mäe, vaid kogu teatri vastu, ütlevad, et neile on see põhjustanud šoki. Kõik Postimehe usutletud, v.a Männilaan, kinnitavad, et neid ei ole Mäe ahistanud, nad ei ole näinud pealt ühtegi Mäe ahistamisjuhtumit ega ole ka ühestki sellisest juhtumist kuulnud.

(Autor möönab, et see ei pruugi tähendada, nagu inimesi, kes Mäele ahistamist ette heidavad, rohkem ei oleks, nagu ei järeldu siit ka seda, et siin usutletud inimesed ongi need ainsad, kes Mäele midagi ette ei heida, sest eelmisel nädalal andsid 351 inimest, neist enamik seotud Estoniaga, allkirja Mäe toetuseks.)

«Ma peaks olema loll, pime ja kurt,» lausub rohkem kui kahe kümnendi pikkuse baleriinikogemusega Marika Muiste, «aga ma ei ole näinud ja kogenud ühtegi ahistamist, ei ole kuulnud ka ühtegi selleteemalist kuulujuttu. Kui siin majas oleks seksuaalset ahistamist, leviks need jutud nagu kulutuli.»

Kaheksa aastat Estonia juristina töötanud Maike Maiste ütleb, et selle aja jooksul ei ole keegi ahistamise kohta avaldust teinud. «Köögis räägitakse igasuguseid jutte ja maja klatši peale ei ole võimalik reageerida,» sõnab ta. «Teatris lisatakse igale asjale paksult värvi juurde: sääsk lendas, aga pool tundi hiljem kuuled, et USA hävitaja on üle lennanud.»

Ka seitse ja pool aastat personalijuhina töötanud Kinnas kinnitab, et pole ahistamise asjus saanud ühtegi kaebust. Ta möönab, et eks kohvinurgas võib liikuda igasuguseid jutte, aga nende põhjal ei saa hakata tegutsema, et inimest risti lüüa.

«Väga sageli kirutakse kohvinurgas juhte,» räägib Kinnas. «Üheskoos elatakse emotsioone välja ja juht on see, kelle poole näpuga näidatakse. Seda, mis on teise poole osalus, mida tema valesti tegi või oleks pidanud teistmoodi tegema, seal ei analüüsita.»

Ta lisab, et teda solvas ääretult, kui Ekspressi ajakirjanik küsis, kas ta on kuulnud Estonias juhtunu kohta kuulujutte. Ta oli ajakirjanikule vastanud: «Minu meelest ei ole professionaalne teha kuulujuttude põhjal järeldusi.»

Seetõttu tunnebki osa estoonlasi, et rünnakud algul Mäe ja nüüd juba kogu teatri vastu on kellegi isiklik vimm või kättemaks pärast Estoniaga hüvasti jätmist. Nii mitmedki meenutavad sellega seoses pooleteise kümnendi kestel kolmel ametikohal töötanud Anu Põrki, kes oli aasta tagasi enne turundusjuhi kohalt lahkumist kuulutanud, et tuleb Estoniasse kindlasti tagasi, aga siis, kui Mäe on oma kohalt läinud. Just tolle lubaduse tõttu peab osa estoonlasi teda üheks Mäe-vastase kampaania oluliseks tegelaseks.

Selle peale lausub Põrk: «Mina selle initsiaator ei ole.»

Põrk ütleb, et hindab küll Mäed energilise ehitus- ja projektijuhina, aga inimeste juhina mitte, mistõttu vaatamata tööalasele lugupidamisele ei tekkinud neil omavahel ühist vereringet. Ent ta väidab, et tema väljaöeldud soov tulla pärast Mäe lahkumist tagasi ei väljenda tahtmist, et Mäe Estoniast ära läheks.

Samuti on estoonlastes tekitanud küsimusi Männilaane lahkumise puhul tema Facebooki seinal avaldatud sõbrapilt Põrkiga, mille kommentaariks on Põrk kirjutanud: «Lisanna, küll me sinuga veel teeme seda teatrit kunagi, eks!» Estonias on seda nüüdsete sündmuste valguses tõlgendatud kui hoiatust, et tuleb kampaania Mäe ja Estonia vastu.

Põrk ütleb, et too kommentaar sai pildi juurde kirjutatud «emotsiooni pealt, ilma mingi tagamõtteta».

Ühtlasi kinnitab Põrk, et teda Estonias ahistatud ei ole ning ta ei ole ka kordagi näinud, et kellelegi oleks seksuaalse alatooniga käsi külge pandud või kedagi oleks vägisi suudeldud. «Mina ei ole näinud pealt momente, mida ma liigitaks ahistamise alla,» lausub ta. Ent lisab: «Ma ei julge väita, et kui minuga pole juhtunud, siis teistega ka ei ole.»

Kolm ööd preemiaks

Mäe kolleegid iseloomustavad teda ühelt poolt autoritaarse, karmi ja nõudlikuna, aga teisalt lõbusa, sõbraliku ja emotsionaalsena. Kõik teavad, et ta teeb nalja, mis on teinekord piiri peal või isegi üle võlli.

Põrk räägib, et Mäe võib naljatades küsida, mis pesu keegi kannab või kas võiks kaks pluusinööpi lahti teha; et ta võib naljatoonil pärida, kes kellega viimati magas ja kes millal lapse saab. Samas tunnistab Põrk, et teeb isegi kahemõttelisi nalju, millest kõik ei pruugi aru saada.

Kaks tosinat aastat Estonias tantsinud Seili Loorits-Kämbre, keda Mäe on sageli kutsunud oma Kämbre-pruudiks – ilma et Loorits-Kämbre ja isegi tema abikaasa oleks seda pahaks pannud –, mäletab üht suurt koosolekut hooaja lõpus, kui preemiaks oli kolm ööd Estonia külaliste hotellis. Mäe oli auhinda üle andes öelnud kogu teatrikollektiivi ees, et esimene öö tuleb veeta koos peadirektoriga.

«See ongi nali!» lausub Loorits-Kämbre. «Kui inimesed naljast aru ei saa, on see tahtlik [Mäe] jutu moonutamine ja teise konteksti panemine. Minu arust on need andekad naljad. Ta teeb atmosfääri ägedaks. Mõnus tunne on teatris töötada.» Ta ütleb, et see inimene on rumal, kes niisuguseid nalju ahistamisena võtab.

Kusjuures nalja, olgu kohatut või mittekohatut, viskab Mäe ühtviisi nii naiste kui ka meestega. «Ülevoolava tujuga pritsis kommentaare või kallistusi nii naissoost raamatupidajale kui ka meessoost lavameistrile-solistile-dirigendile,» kirjutas viis aastat Mäe abina töötanud Kadri Pukk möödunud kuu keskel Eesti Ekspressi loo autorile Greete Lehepuule, kes seda tähelepanekut oma loos ei kasutanud. «Ei ole nii, et miniseelikuga tüdrukud, värisege!» lisab Pukk Postimehele.

(Pukk palus pärast Lehepuu loo ilmumist Ekspressi tellimuse tühistada.)

Samuti kinnitavad Postimehe usutletud estoonlased, et pole näinud ega tajunud, et Mäe ütlemistes või tegudes oleks midagi pahatahtlikku või seksuaalse alatooni ja tagamõttega.

«Aivaril on kaheti mõistetav huumor, kindlasti on,» räägib neli aastat peaadministraatori ja produtsendina Mäe otseses alluvuses töötanud Kristel Konsa. «Aga Aivar ei ole selline inimene, kes oma naljade taga mõtleks ahistamisplaane või teeks füüsiliselt midagi halba, mis on vastu tahtmist. Ma ei kujuta seda ettegi.»

Muusikamänedžer ja -produtsent Kadri Tali, kes on töötanud Mäega kõrvuti 14 aastat, räägib, et Mäe naljades ja lõõpimises võib leida šovinistlikke jooni, isegi rämedusi, aga mitte mingil juhul ei ole ta seksuaalne ahistaja. «Ma olen kogenud maailmas seksistlikke kommentaare, näinud seksistlikke olukordi – ma tean, millest räägin,» kinnitab Tali. Sama ütleb balletiartist Loorits-Kämbre: «Ma olen elus kokku puutunud seksuaalse ahistamisega ja tunnen selle ära. Siin ei ole midagi sellist.»

Juhtum massaažilaual

Ometi alustas politsei üle-eelmise nädala lõpus seksuaalse ahistamise paragrahvi alusel menetlust, et selgitada välja, mis on Estonias seoses Mäe käitumisega juhtunud. Üks, kes ülekuulamisel käis, on haldusjuht Vello Ojamäe. Tema sõnul üritas politsei talt veidi rohkem kui tunni jooksul teada saada, kas Estonias on juhtunud midagi ebasündsat, millele ta vastas, et ei ole. Ojamäe hinnangul oli politsei kodutöö kehv ning suunatud küsimustega üritati teda murda.

Nii nagu Ojamäe, sai ka balletitantsija Loorits-Kämbre talle teadmata põhjusel kutse politseisse. Seal selgus, et keegi estoonlastest oli näinud, kuidas Mäe oli teda möödunud hooajal Estonia füsioteraapiakabinetis massaažilaual ahistanud. Loorits-Kämbre kinnitab Postimehele, et mäletab küll massaažis käimist, mäletab, et samal ajal astus kabinetti ka Mäe, aga ei mäleta mingit ahistamist. «Ma ei tundnud end ebamugavalt,» ütleb ta.

Postimees proovis reede õhtul ühendust saada veel ühe balletitantsijaga, kes on politseis ütlusi andmas käinud ja keda politsei kohtles Ojamäe sõnul erinevalt temast, kellesse suhtus äärmise rangusega, kui oma inimest. Aga tolle tantsija telefon oli pidevalt kinni.

Postimehe reporteritöö põhjal on arvatavasti tegemist juhtumiga, kus Mäe oli enne etendust märganud ühe tantsija kleidis vöökohast natuke kõrgemal hõredamaks veninud kohta, seda käega näidanud ning käskinud minna jalamaid õmbleja juurde.

Männilaan väidab Postimehele, et neid, kes peavad Mäega suheldes juhtunud intsidente ebanormaalseks või pahaks ja kes on sellest ka rääkinud, leidub Estonias üle 30. «See ei ole minu kui üksikisiku probleem,» lausub Männilaan. Ta lubab järgmiseks päevaks väidetavate ohvrite arvu täpsustada, kuid selle asemel saabub Postimehele vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa vahendusel taotlus siinses loos Männilaane isikuandmeid mitte avaldada.

(Juba enne Männilaane taotlust kaalus toimetus hoolikalt käesolevas artiklis avaldatud andmete põhjendatust ning pärast taotluse saamist konsulteeris juristidega ja jõudis otsusele, et tegemist on juhtumiga, mille vastu valitseb ülekaalukas avalik huvi. Postimehe allikate kinnitustest tuleneb, et Männilaan ei ole üksnes võimalik ohver, vaid ka sündmuste käigu ja meediakajastuse oluline mõjutaja. Seega on Aivar Mäe juhtumi tasakaalustatud käsitluseks tähtis Männilaant nimetada.)

Paljud Postimehe intervjueeritud ütlevad, et nemad ei tunne absoluutselt ära seda Mäed, keda kirjeldab Ekspress. «Naiste kiusaja, alandaja ja ahistaja?» imestab repetiitor Eve Andre-Tuga, endine balletisolist.

Kaks kümnendit Estonia laval laulnud Helen Lokuta räägib: «Minuga on Aivar Mäe väga professionaalselt ja viisakalt käitunud, olnud džentelmen, ei ole ülemusena kuritarvitanud oma positsiooni selliselt, mis Ekspressi loos kirjas on.»

Üle pooleteise kümnendi Estonia opereti- ja ooperisolistina töötanud Janne Ševtšenko nimetab ajakirjanduse ründavaid kirjutisi ülekohtuseks ja ebaprofessionaalseks udusogaseks kollaseks lögaks, sõnades samas: «Ma ei õigusta [Mäe] joviaalsust ja plähmerdamist, aga see on tema isiksus. Me ei saa teda ära kohitseda.»

Kaine pidutseja

Vastupidi seni kujutatule toovad estoonlased esile Mäe mitu head isikuomadust. Muusikamänedžer Tali imetleb enda sõnul seda, et Mäe ei võtnud pidudel alkoholi ja lahkus varem kui enamik teisi. Sama märgib ka Konsa, endine peaadministraator: «Ta on alati lahkunud pidudelt õigel ajal, ei ole kunagi kärssa meiega likku pannud, ei ole muutunud nõmedaks ega labaseks. Ta ei ole meiega laaberdanud, vaid on ennast alati kontrollinud. Ta on oma autoriteeti hoidnud.»

Liiati, täheldab Tali, ei ole Mäe talunud tööl mingisuguseid armuliine ega -sugemeid.

Kummatigi on nüüd, pärast Mäe skandaali lahvatamist, kaks kümnendit orkestrandina töötanud ja viimased aastad usaldusisikuna tegutsenud Ann Õunal enda sõnutsi tunne, nagu oleks pere lõhki löödud. «Südamest on kahju selle pärast, mis toimub,» tunnistab ta. «See puudutab valusalt iga estoonlast, nii endist kui ka praegust.»

Lõhkiminek, nagu viitab kauane estoonlane Põrk, on tulnud tõenäoliselt sellest, et inimeste huumorisoon ja taluvuspiir on erinev. «Noorem põlvkond ei talu seda huumorit, mida Aivar teeb,» pakub ta. «Aivar ise ei taju seda, et ta ületab piire.» Aga kust need piirid ikkagi lähevad, on sageli hägune, möönab Põrk.

Mäe endine abi Pukk ütleb, et tema taluvuse piir on üsna kõrgel. Ta toob näite, et kui Mäe naljatledes küsib, kas Tartus toimuv koosolek on ööbimisega, ja naerma pahvatab, jätab see ta külmaks. «Ütlen, et ei, ja liigume edasi,» sõnab ta. «Võib-olla noorem generatsioon võtab selliseid repliike isiklikumalt.»

Pealekauba, väidab Põrk, on Estonias alati leidunud naisi, kes Mäe huumorit ja ütlemisi naudivad. Sama on märganud ka Männilaan, kelle sõnul osa naisi ilmselt loodab, et kui nad Mäe käitumist naljaga võtavad, tuleb see ühel päeval neile karjääris kasuks.

Arvatavasti ongi küsimus selles, kuidas keegi üht või teist remarki või žesti tõlgendab, pakub Tali. Ta oletab, et need, kes nüüd Mäe vastu kriitiliselt sõna on võtnud, on temast poole nooremad, kahekümnendates. «Ajad on muutunud,» nendib ta. «Naljad pole enam naljad. Võib-olla on tõlgendused teised.»

Temaga soostub Kristel Pärtna, kes on aastast 2012 Estonia solist. Tema sõnul on teater emotsionaalne asutus, kus tuleb ette palju tundelisi hetki. Estoonlased ei tee saladust, et neil on rituaale, mis võivad asjasse pühendamatuile tunduda võõrad, näiteks müks põlvega tagumikku enne esietendust. Samuti tuleb ette tervituseks suule suudlemist. «Kallistamine ja põsemusid käivad asja juurde,» ütleb Pärtna. Kui need näited aga suureks paisutada, lisab ta, võib iga juhtum saada hoopis uue varjundi.

Krõbedad vastused

Igatahes kinnitavad paljud estoonlased, et kui Mäele öelda, et tema naljad või käitumine pole vastuvõetavad, tõmbab ta tagasi ja muudab käitumist. «Olen kõrvalt näinud, et Aivar Mäe arvestab nendega, kellele ta huumor ei sobi, ja on nendega delikaatne,» räägib ooperisolist Lokuta. «Kuid on ka palju neid, kellele see meeldib ja kes püüavad vastata veelgi krõbedamalt, näidates sellega, et neil on veel parem huumorisoon.»

Jana Luks kinnitab, et ligi veerandsajandi vältel Estonia sekretärina on nii tal kui tema töökaaslastel Mäega ette tulnud tööalaseid probleeme, isegi konflikte, aga need on olnud lahendatavad. Ta lisab: «Iga inimese kohus on öelda, kui talle miski ei sobi.»

Männilaan väidab, et ütles temagi mitut puhku Mäele, et ärgu too enam nii tehku, ent tema sõnul jäid need palved Mäe silmis naljaks. Ta kinnitab, et Mäe on küll «väga-väga hea juht ja meeletult hea projektijuht ja lobitöötaja, aga see ei vabasta teda sellest, et tema käitumises on puudujäägid». Siis kohe täiendab: «See on pigem ebasobiv käitumine.»

Kui küsida, kust maalt alates muutub ebasobiv käitumine ahistavaks, vastab Männilaan, et siis, «kui asi muutub füüsiliseks».

Küsimuse peale, kui palju on tal olnud füüsiliselt ahistavaid juhtumeid, ütleb ta: «Ei taha vastata.»

Estonia jurist Maiste lausub, et kui keegi tajub tööl ohtu oma vaimsele või füüsilisele tervisele või elule ega suuda töö juures kellegi poole pöörduda, tuleb minna esmalt ikkagi politseisse, kui raske see ka ei tunduks. Kui minna otse ajakirjandusse, siis võib tema sõnul, nagu näitab Ekspressis ilmunud lugu, olla tagajärjeks pigem ühe inimese elu hävitamine, ilma et ta süü oleks tõendatud, mitte aga võimalike kannatanute aitamine.