Sisukord
Arvamus
Postimees

Martin Ehala: Hallik, Kuusik ja Mäe

2 min lugemist
Ando Keskküla «Maastik noaga» (1982), EKM maalikogu FOTO: Stanislav Stepashko FOTO: Stanislav Stepashko

Käisin eile tuttavaga Ando Keskküla näitusel, kus on ka tema kuulus «Maastik noaga» (1982). Tuttav ütles, et nägi tudengipõlves maali sellist versiooni, milles pildiraami sisse oli torgatud päris nuga. Alles pärast Keskküla portreesaadete vaatamist hakkas ta selle teise teose olemasolus kahtlema.

On fakt, et mälu on valikuline ja kaks inimest võivad sama sündmust mäletada erinevalt või mitte mäletada samu sündmusi. Seetõttu ei pruugi valetada ei Jelena Skulskaja ega Aivar Mäe, mis puudutab 2009. aasta sündmusi Vene Teatris – nad mäletavad neid erinevalt.

Tõde, teadagi, ei sõltu mälust. Et midagi Skulskaja jaoks alandavat tollal aset leidis, seda kinnitab ta varasem artikkel Aivar Mäe kohta. Varasemast artiklist aimub, et konflikti põhjus oli teatri kunstilise tee valikus, hilisemast jääb mulje, et Mäe lihtsalt kuritarvitas võimu.

Episoodide toimumises ja nende emotsionaalses mõjus pole põhjust kahelda. Hinnangut Aivar Mäe käitumisele üksnes nende põhjal anda ei saa, sest puudu on nii episoodide vahetu kontekst kui ka asjaosaliste varasem omavaheline suhtlus.

Olgu sündmused aastakümnete kaugusel või hiljutised, mitte ükski kirjeldus neist ei suuda esitada kõiki üksikasju. Aivar Mäele meedias esitatud süüdistused näitavad ühe poole vaatenurka, laiem kontekst on puudu. Nii nagu hinnang tapmisele erineb, kui tegu on õigustatud hädakaitsega, ettevaatamatusega, afektiivse seisundiga või ettekavatsetud teoga, nii ka ahistamisele. Loodetavasti toob uurimine siin selgust.

Kuigi ahistamine ja vägivald ei ole aktsepteeritav, ei tulene sellest, et inimesed, kes on pannud toime mõne sellise teo, tuleks ühiskonnast moraalselt välja heita. Selline suhtumine on teravas vastuolus põhimõtetega, kuidas suhtutakse tsiviliseeritud ühiskonnas seaduse piiridest üle astujatesse: seadusevastast käitumist ei seostata üheselt muutumatute isikuomadustega; ühiskonnast isoleerimise ja karmi karistamise asemel räägitakse ennetamisest ja ümberkasvatamisest.

Paraku on just vastupidine suhtumine iseloomustanud hiljutisi Mäe looga sarnaseid juhtumeid. Tartu Ülikool andis oma kiire otsusega mõista, et Martin Hallikul ei ole ülikoolis kohta, ja sama resoluutne hinnang anti Marti Kuusikule.

Ahistamine on tegu, mille kordumist, vähemalt intelligentse inimese puhul, saab välistada hoiatusega. Ahistamine on ka üleastumine, mida on võimalik tegudega heastada ja ka andestada. Ometi on õhus tunda hoiakut, mis ähvardab ühiskonnast välja heita ka need, kes pole eksinute karistamisel küllalt resoluutsed.

Selles mõttes on Postimehes avaldatud toetuskirjad Aivar Mäele kaalukas materjal juhtumile hinnangu andmisel. Neist ei järeldu, et meedias avaldatud sündmused poleks aset leidnud, need isegi mitte ei pisendada nende tegude taunitavust. Aga nad aitavad murda ettekujutust, et ahistamissüüdistuste alla langenud mehed on oma olemuselt parandamatud seksuaalsed kiskjad, kes tuleks otsustavalt ühiskonnast välja tõugata.

Seotud lood
06.07.2020 08.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto