Sisukord
Arvamus
Postimees
08.07.2020
Eesti «Iga usaldus eeldab väga head suhtlust» Välistudengite isolatsiooninõue teeb nõutuks (22) Eesti lühiuudised Allilmaliider suri südameataki tagajärjel Austraalias elavad eestlased ootavad riigist lahkumise luba nädalaid Riik ja kogudus käivad kujude pärast kohut (1) Majandus Aprillis alguse saanud üldine hinnalangus aeglustus juunis (1) Majanduse lühiuudised Eesti särtsuvelo tootja hoiab buumi laineharjal tasakaalu Välismaa President Macron haaras valitsuse üle kontrolli Välismaa lühiuudised NATO staabielemendi liitlased koduigatsust ei kurda (5) Venemaa poliitikasse astus teine Putin (1) Arvamus Juhtkiri: Macron ja peeglike seina peal (4) Aimar Altosaar: Šveits või pimeriik (56) Vladimir Juškin: Putini juuniteesid (20) Malle Salupere: ikka kordub sama viga (1) Erkki Bahovski: kellele on vaja ausammast? (8) Päeva karikatuur Vastulause ⟩ Ajakirjandus ei ole kohus ega süütegude paralleelmenetleja (42) Kultuur Laguneva maailma teater ehk kaasaegse teatri hetkeseis Eestis Tarantino (ja paljude teiste) iidol Selgusid Eestit Veneetsia biennaalil esindavad kunstnikud Sport Venemaa iluuisutaja: sport röövis lapsepõlve. Levandi ja Kiibus on teist meelt Kaspar Treier täitis lapsepõlveunistuse, kuid nüüd algavad tõsised väljakutsed Rally Estonia jätab mitu väga head katset tulevikku Uued tõendid võivad kahtluse alla seada Venemaa dopingusaaga vilepuhuja usaldusväärsuse (1) Välismaal debüüthooaja lõpetanud korvpallikoondislase vastu tuntakse huvi nii Eestist kui ka piiri tagant Tartu Kätlin Konstabel: närvilisus roolis võrdub purjus juhtimisega (1) Ralli ajaks Tartusse öömaja enam leida ei pruugi Tartu lühiuudised Tammeka noortevõistkond seisab Euroopa lävel Valimiskomisjon arvas tülitekitaja volikogust välja (1) Helge kauge tulevik: sadu kilomeetreid rattateid ja neli uut silda Teadustelk kutsub kõiki nuputama Pepe’s ja Hops üritavad hoogu sisse saada Argo Aadli teeb nalja iseenda üle Võõraste tõrjumise mentaliteet pressib ülikoolidesse (5) Veljo Tormise looming kõlab päikesetõusust päikeseloojanguni Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vastulause ⟩ Ajakirjandus ei ole kohus ega süütegude paralleelmenetleja

3 min lugemist
FOTO: Liis Treimann, Postimees

Vastulause 6. juulil 2020 ajalehes Postimees avaldatud Mart Raudsaare kolumnile «Ajakirjandus ei ole kohus» ja Priit Pulleritsu artiklile «Estoonlased lahkavad Aivar Mäed tabanud süüdistuste tagamaid».

Avalikustatud ohvri esindajana kinnitan, et Lisanna Männilaan ei ole algatanud Aivar Mäe juhtumina tuntud teema kajastamist ajakirjanduses ega pea mingit ristisõda oma endise ülemuse vastu. Tal on õigus anda hinnanguid enda poolt kogetule vastavalt oma arusaamadele väärikast töökeskkonnast ja kohastest töösuhetest. Samuti on tal õigus omaenda läbielamistele, kannatustele ja aule.

6.juuli Postimehes avaldatud kolumnis seab peatoimetaja Mart Raudsaar tähtsaimaks mõtteks, et ajakirjandus ei ole kohus ja süüdistajatel on kohustus tõendada Aivar Mäe süüd. Samas lehes lahatakse Aivar Mäe süüdistuste tagamaid, milles jagatakse oletusi, antakse tõlgendusi ja tehakse järeldusi muuhulgas äsja alustatud väärteomenetluses tunnistajatena ülekuulatud isikute küsitlemise kaudu. Nii on kahetsusväärselt  peatoimetaja juhtpõhimõtted vastuolus ajalehe enda tegevusega.

Eestis mõistab õigust tõepoolest kohus. Süüteomenetluses, milleks on ka väärteomenetlus, on süüdistajaks riik uurimisasutuse kaudu. Kuna Aivar Mäe asjas leidis politsei- ja piirivalveamet, et on piisavalt põhjust alustada väärteomenetlust, siis ongi asutud koguma tõendeid selgitamaks, kas Aivar Mäe tegevuses on süüteokoosseis karistusseadustiku tähenduses või ei. Muuhulgas  kuulatakse üle ka tunnistajaid. Seda, millega uurimine lõppeb, kas jõuab asi ka kohtusse ja saab lahenduse kohtuotsuse näol või lõpetatakse juba varem, me keegi veel ei tea. Sellega läheb aega. Üks asi on selge, ka tegelikult on nii, et ajakirjandus ei asenda kohut ega vii läbi kohtueelseid uurimistoiminguid. Seepärast pean lubamatuks olukorda, kus paralleelselt uurimisega küsitleb ajakirjanik tunnistajaid ja avaldab  valikuliselt nende poolt öeldut. Järelikult uuritakse sihikindlalt, kes on uurija poolt väljakutsutud ja mida ta võiks teada. Minu isiklikul hinnangul mõjutatakse nii veel üle kuulamata tunnistajate ütluste objektiivsust ning vääratakse võimalike ohvrite soovi oma õiguste kaitseks.

Eestis mõistab õigust tõepoolest kohus.

Ma ei usu, et maailma muudab paremaks ajakirjandus, mille kaudu seksuaalse alatooniga ahistamises ohvriks olemine on tehtud nagu häbiasjaks. Kui ohver ei ole kohe ja selgesõnaliselt ülemusele ja teistele töökaaslastele selgeks teinud, et tema jaoks töökeskkonnas seksuaalse alatooniga naljad ja naer ja keha patsutused ei ole sobivad, siis peab ohver olema sellega leppinud, nagu paljude aastate jooksul paljud teisedki. Kui ohver julgeb siiski avaldada, mida tema iseendaga seotult tundis ja kuidas hindas, siis on ta valelik ning ihub kättemaksu. Kättemaksu motiivi, olgu see kui nõrguke tahes, leiab kuidagi ikka.

Postimehe peatoimetaja kolumnist nähtuvalt peab ajakirjandus Eesti ühiskonna vaimse tervise huvides lahkama ka ohvri isikut ja tagama tasakaalu avaliku elu tegelaseks oleva mõjuvõimsa ülemuse ja ennast ahistamise ohvrina tundvate alluvate vahel. Omapärane põhjendus muidugi, kuna just sellise suhte tasakaalust väljas olemise pärast ongi meie õigusesse kirjutatud võrdõiguslikkust tagavad sätted ning ajakirjanduseetikasse põhimõte, mille kohaselt mida kõrgem on avaliku elu tegelase positsioon, seda madalam on tema maine kaitstuse lävi ning mitte avaliku elu tegelaseks olevaid ohvreid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita. Postimees identifitseeris ja mis seal ikka, elas ohver need tavaks saanud naljad ja naerud ja muudki üle, eks elab ta avalikes huvides sellegi läbi ja üle.

Eks avaldatud artikkel on ka ohvritele toeks, avades tsitaatide abil aastatepikkuselt tavapäraseks kujunenud käitumis- ja sõnakasutuse mustri, andes ülevaate mitmetähenduslikest ja joviaalsetest töötajate poole pöördumistest, ettepanekutest veeta esimene öö ja teha kaks pluusinööpi lahti jne. Selleks, et kirjeldatut kõikide poolt mõistetavaks mõnusaks naljaks pisendada, peaks astuma õiguskorras pika sammu tagasi.  Selleks aga, et mõista kehtivaid lubatavuse piire, peaks teadma, et töötaja ahistamine pole üksnes karistusseadustikus kriminaliseeritud tegu, vaid piisab ka sõnade vääritust lennutamisest. Nii on siis väljaspool väärteomenetlust küsimuste ring koomale tõmbunud.

Nagu artiklist tunda, siis kohtukaalu tasakaalustavat tõde ajakirjanduses ei mallata siiski oodata ja nii kallutatakse omal valikul inimeste oletuste, tõlgenduste ja subjektiivsete hinnangutega loodud lahkamist endale sobivama tõe poole. Paratamatult tundub, et ajakirjandusel on siin omad huvid olla teemas päevapiltnikuna pildis.

Kuni algatatud väärteomenetluse lõpuni ei anna Lisanna Männilaan ühtegi kommentaari. Eesti ühiskonna vaimse tervise huvides palun kõikidel jääda ausaks ja väärikaks iseenda ja õiguskaitse vastu! Ainult seeläbi on lootust saavutada tasakaal.

Seotud lood
07.07.2020 09.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto