Lugedes äsjast Sõbranna reporteri Elis Vaiksaare «põhjalikku ülevaadet» 151 aasta tagusest esimesest laulupeost, tuli pähe nukravõitu küsimus: kas poole sajandi eest kirjutatud uurimus on ainus ja õige pühakiri, mida ei tohi täiendada ega parandada? Ja kui siiski tohib, siis miks parandusi nii visalt eiratakse? Mõtlen siinkohal truult refereeritavaid Rudolf Põldmäe oma ajastu pitserit kandvaid laulupidude käsitlusi, mille kasutamisel tuleb arvestada nii tolleaegset ideoloogiat ning Glavliti suuniseid kui sedagi, et vahepeal on meie teadmised tolle ajastu kohta mõnevõrra täienenud ja muutunud on ka suhtumine peategelastesse.
Isa Vello Salo püüdis pärast minu «Postipapa» lugemist kümne aasta jooksul leida autorit, kes suudaks lunastada eesti rahva ja EÜSi (mille kaasasutaja Jannsen oli) auvõlga. Tartu LM aastaraamatus 2012 ilmus tema loeng-artikkel «Laulupidude armastuslaulud», milles Salo leidis, et Jannseni elulugu ning laulupidude ajalugu vajavad täiesti uut läbikirjutamist ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegelike kangelaste, eeskätt «rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas». See üleskutse jäi suurema tähelepanuta ega ärgitanud kedagi isegi korrigeerima anekdootlikku apsu mitmesugustel kodulehtedel, sh ka riigikantselei omal, mille allikale Salo oli tähelepanu juhtinud. Nimelt loeme akadeemilise «Eesti ajaloo» V köites (2010, lk 243): «Saksakeelsete laulude kõrval kõlasid «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» ning «Mu isamaa on minu arm» ja «Sind surmani».»
/nginx/o/2020/07/07/13196144t1h8243.jpg)
