Aija Sakova: sisemine «aga» takistab inimese kuulamisvõimet

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Aija Sakova. FOTO: Alar Madisson

Töö- ja erialases suhtluses olen üha enam püüdnud tähelepanu pöörata olukordadele, kus mõni kaaslane reageerib äkitselt täiesti süütule situatsioonile. Olen märganud, et sageli ma ei mõista, miks inimesed suhtlevad ründavalt ning selle asemel, et lasta teisel lõpuni rääkida või püüda tema öeldut mõista, reageeritakse vastulause või iroonilise salvamisega, kirjutab Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Aija Sakova. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Möödunud aasta kevadel aitasin kavandada ja läbi viia üht väljastpoolt irratsionaalse ja ilmvõimatuna tunduvat, kuid seestpoolt vaadates ainuõiget kohtumist eri valdkondade esindajate vahel Esna galerii avamise puhul, et mõtestada meisterlikkuse olemust nii ajalooliselt kui ka praegusajas. Tajusin ise ning mitmed tuttavad ja sõbradki ütlesid, et sellel päeval toimus midagi erakordset. Mis täpselt, ei ole olnud nii lihtne sõnastada.

Olles selle kohtumise üle ikka ja jälle mõelnud, ütleksin, et erakordsus seisnes üksteise kuulamises ja tunnustamises. Tegemist oli kohtumisega, kus osalised mitte ainult ei kuulanud viisalt üksteist ära, vaid püüdsid tõepoolest üksteisest ka aru saada, seda eriti veel olukorras, kus oli vajadus üksteisele läheneda nii sõnavaras kui ka mõistete kasutuses. On paratamatu, et eri valdkondade ja erineva elukogemusega inimesed räägivad eri keelt, ja selleks et üksteist mõista ja dialoogi astuda, peab esmalt olema tahe teise mõttekäike jälgida ning nendega kaasa minna. See aga eeldab iseenda ego kõrvale jätmist, vähemalt mõneks ajaks.

Vahel see õnnestub, kuid teinekord tekivad mõistmistõrked justkui iseenesest. Nii juhtus, kui vaatasin hiljaaegu filmi «12 aastat orjana», mis põhineb Solomon Northupi samanimelisel mälestusraamatul aastast 1853. Tegemist on tõeliselt mõjusa ja karmi filmiga vabast mustanahalisest mehest, kes röövitakse ja müüakse illegaalselt orjaks. Ime läbi õnnestub tal pärast 12 aastat orjana elamist oma vaba mehe staatust tõestada ja oma endise elu juurde naasta. See tegi Northupist moraalse tunnistaja, kes oli üle elanud ja läbi teinud kurjuse ja alanduse, imekombel ellu jäänud ja erinevalt väga paljudest teistest sellest välja tulnud. Ta oli võimeline andma tunnistust sellest, milline oli orjade elu seestpoolt vaadates.

Elades kaasa Solomoni saatusele, kogedes kõiki neid alandusi ja peksmisi, märkasin endas vastu tahtmist küsimust või (vastu)lauset: aga kuidas on eestlaste ja nende kannatustega? Kuidas on kõikide nende peksmislugudega, mida kirjalikult olen lugenud, kuid mis mõjuksid kahtlemata teisiti, kui nad oleksid ekraanil taaselustatud?

08.07.2020 10.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto