Leedu köök naeratab: maitse kohalikke superstaare

Tsepeliine, täidisega kartuli keedukotlette pakutakse seakõrnetega, mõnikord täiendab kooslust hapukoor ja roheline sibul või hoopis soe kaste. FOTO: Shutterstock

Teele, sõbrad, aitab kodus istumisest. Üks külm peedisupp keedukartuliga ja kaks tsepeliini seakõrnetega õhtusöögiks? Aga palun – kui hommikul autosse istuda, on juba hilisel pärastlõunal Leedu sajad söögikohad teie ees valla.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Provintsist impeeriumi südamesse, võiks seda sõitu naljatamisi iseloomustada. Või mitte nii väga naljaga, sest Leedu vürstiriik on laiunud ka Balti merest Musta mereni. See kunagine suurus ja vägevus ulatub leedulaste tänasesse uhkusesse, mida nad oma riigi ja ka köögi üle tunnevad.

Mäletate ju ikka, et oleme koos Lätiga kolm Balti õde või venda, kuidas keegi öelda tahab. Terase sõnaga sõbrad siiski täpsustavad turistidest tühjavõitu Vilniuse vanalinna kohvikus, pärast ligi paarikümnekilomeetrist jalgsiekskursiooni kirikutesse ja kloostritesse, et nojah, tegelikult ei ühenda Eestit ja Leedut kultuurilis-ajalooliselt suurt midagi peale pimeda Nõukogude okupatsiooniöö ja ühise vabadusvõitluse, et jälle iseseisvaks saada.

Olemegi erinevad, isepäised, nagu ütleb ajaloolane Andres Kasekamp Eesti Päevalehes, üks Põhjamaa ja teine Kesk-Euroopa maa. Läti aga tõeline Baltimaa.

Ent poliitikast me täna ei räägi.

Räägime sellest, kuidas Leedu naeratab.

Koroonakriis räsis neidki. Muidu suviselt rahvarohked paigad on... mitte just inimtühjad, kuid seal on lahe liikuda. Kirikud aga on vähemasti nädalavahetusel rahvarohked – ühes jumalateenistus, teises ristimine, kolmandas pulmad. Paljud kohalikud kannavad viirusetõrjeks vabatahtlikult maske, vahepeal olid need avalikus ruumis suisa kohustuslikud. Ent mis külalisele veel oluline, söögikohtade uste taga pole sabasid, iga klient on seal praegu pererahvale nagu kena kingitus.

Ja teile naeratatakse.

Ning kui kuuldakse, et olete Eestist, kullatakse teid kiidusõnadega üle. Üks ettekandja meenutab vaimustunult imetabast Tallinna jõuluturgu, teine kohvikumüüja läheb elevile ja soovib, et tuleksime tingimata tagasi – «Me ootame teid!». Hoopis teine temperament.

Naeratades räägitakse ka anekdoote eestlastest. Ja neid jätkub. Näiteks selline: Tallinnas läks elekter ära ja tuhanded eestlased jäid kaheks tunniks eskalaatorile kinni.

Päris naljakas, isegi väga naljakas. Kujutasite ette tuhandeid eestlasi kaks tundi eskalaatoritel voolukatkestuse lõppu ootamas? Kui aeglased eestlased anekdoodile pihta saavad, naeravad nad nii, et riskivad leedulaste Alita-nimelise punase ja sobivalt jahutatud kuiva vahuveini kurku tõmmata.

Üks toost on meil viimased rohkem kui 30 aastat ühine olnud. «Teie ja meie vabaduse eest!» – nii see kõlas ja kõlab praegugi, uhkelt ja samas küünarnukitundega

10.07.2020 13.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto