Eluvett ja surmarüübet Elevandi kõrtsist

Gerda Kordemetsa autorilavastuse «Elevandi kõrts» osatäitjad Katariina Ratasepp ja Tõnu Oja. FOTO: Teet Malsroos

Käisin «Elevandi kõrtsis» 3. juulil. Tore oli tähistada suveteatrihooaja algust. Juunis nägin linnateatri lavaaugus Jean Cocteau – Kristjan Suitsu «Inimese häält», ent see lavastus vormistati siiski jälgimiseks arvutiekraanilt. Ehe osasaamine pärast teatripaastu maitses sama magus kui suve esimesed metsmaasikad, mida Jäneda Pullitalliteatri kohvikus lahkelt müüdi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Gerda Kordemetsa «Elevandi kõrtsi» idee ise on juba pool, kui mitte kolmveerand võitu: seitse kohaühtsusega kõrtsipilti, ajavahemikus 1701–2020. Kui Ants saab päranduseks hüljatud kõrtsi, laotub lahti aja(loo)mäng, tragikoomilised elupildid murrangulistel aastatel 1941, 1915, 1905, 1900. Neljal näitlejal on põnev ülesanne: rännata läbi tegelase mitme eluea ning ka rollist rolli. Nõnda liitub panoraamsusega õdus kammerlikkus. Isikupärane kvartett, kõik mängivad mõnu ja hoolimisega, nii oma soolosid nautides kui ka ansamblisse sulandudes.

Vaimustab Terje Pennie ja Tõnu Oja duett aastal 1941, mil nad panevad kõrtsileti vappuma, rappuma ja kolisema otsekui saatanliku hiigelõmblusmasina või karmi küüditamisrongi. Siit võrsus sugestiivseim kujund, kuis küüditaja Jaani saatus määrati ära juba aastal 1915: nooruki esimene purjutamine ennustab mehe viimset joomaaega. Sest Elevandi kõrtsis otsustavad naised, millal ja kellele pakkuda eluvett või surmarüübet. Naised segavad kokku nõiarohud, teevad mürgist vastumürki või vastupidi.

11.07.2020 14.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto