Sisukord
Arvamus
Postimees

Andres Herkel: kui monumente maha kistakse

4 min lugemist
  • BLM tõi endaga kaasa mõttepolitsei 2020 taaselustamise
  • Praeguse aja suurim rassiprobeleem on hoopis uiguuride tagakiusamine Hiinas
  • Iga maha võetud monument tähendab identiteedi muutumist
Andres Herkel FOTO: Konstantin Sednev

Iga maha võetud monument või mälestustahvel tähendab identiteedi muutmist või muutumist. Kellegi ajalooline panus hinnatakse ümber ning keegi uus tõuseb aujärjele, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tallinnast pisut suurema Inglismaa sadamalinna Bristoli nägu kujundas suurkaupmees Edward Colston (1636–1721). Ta pärandas oma põhjatu varanduse heategevuseks, selle eest rajati vaestemaju, koole ja haiglaid. Colstoni mõju ulatus Londonisse ja mujale, aga kõige rohkem maamärke jäi temast Bristoli linnaruumi. Mitte ainult tänavaid ja hooneid ei nimetatud tema järgi – tuntud on ka Colstoni kuklid.

Asjaolu, et muude äride kõrval rikastus Colston orjakaubandusega, pole mingi värske avastus. 2017. aastal otsustati, et Colstoni kontserdisaal Colstoni tänaval Bristolis saab pärast renoveerimist uue ja sündsama nime.

Eelmisel kuul otsustasid rahvamassid ajaloo palju kiiremini ümber hinnata ja nii võeti 125 aastat Bristoli kesklinnas seisnud Colstoni pronkskuju maha. Paremini pole läinud Kongo koloniaalvalitseja Belgia kuninga Léopold II ning orjandusliku Ameerika Riikide Konföderatsiooni sümbolitega. Kujud langevad kas mäsu käigus või taganeva poliitilise otsusega.

See surve levib kiiremini kui viirus. Bournemouthis peitsid linnavõimud üleilmse skaudiliikumise algataja Robert Baden-Powelli kuju, kartes, et see võib olla järgmine sihtmärk. 1933. aastal Eesti Punase Risti kõrgeima teenetemärgi pälvinud peaskauti ei süüdistata mitte rassistlikes tegudes, vaid vaadetes. Londonis aga on protestijad end isegi Winston Churchilli peal välja elanud.

Meil rassismikujusid pole, aga üleilmselt on ju surve all ka kirjandusteosed. Kas Juhan Liiv ja ta «Aafrika mehed» (1910) tuleks põlu alla panna? Või oli pealik Pimbo­-Pambo ülestunnistus, et «viina mina ära jõin, / tüdruku siis pääle sõin» hoopis kannibalismivastane iroonia? Ka Betty Alver kirjutas (1936): «Ja kui misjonimaja sammastel/surmateade kord seisab kleebit, / siis mu juustest ja luist ja hammastest / teevad ambusid neegribeebid.»

13.07.2020 15.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto