Sisukord
Arvamus
Postimees

Ene-Margit Tiit: välksõda on läbi, jätkub kaevikusõda

4 min lugemist
  • Võitluses koroonaga käib praegu kaevikusõda
  • Viirus on võidetav, kuid sellele järgneb globaalne keskkonnakriis
  • Majanduskasv ei pruugi pärast kriisi olla peamine eesmärk
Ene-Margit Tiit FOTO: Tairo Lutter

Andestatagu mulle militaarne terminoloogia, kuid koroonakriis meenutas mulle väga paljuski lapsepõlves kogetud sõjaolukorda, ja ma arvan, et mitmed paralleelid on olukorra mõistmiseks ja mõtestamiseks asjakohased, kirjutab rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. 

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Koroonapandeemia algus oli tõepoolest nagu välksõda – ootamatu kallaletung sõjaks ette valmistumata riigile ja ühiskonnale. Sest kogu läänemaailmas olid katkuepideemiad ammu minevikku vajunud ja isegi viimasest ohvriterohkest gripipuhangust oli möödunud terve sajand. Vaenlase, s.o koroonaviiruse tõhusaim relv oli ootamatus. Selgus, et keegi polnud sõjaks valmis: varustust nappis, käsuliinid polnud selged ja alati ka ei toiminud, polnud selget ettekujutust, missugune tegutsemine on kõige tõhusam. Ja mis eriti halb: mõned kokkulepped ei pidanud, riikidevahelised kooslused kippusid lagunema, kohati lõi välja mõtteviis «oma särk on kõige lähemal».

Nagu sõjas ikka, kogusid rünnatavad – kellel ju tegelikult oli piisavalt jõuvarusid – ennast mõne aja jooksul, tõhustasid kaitset ja asusid ka vasturünnakut kavandama. On üsna huvitav jälgida, kuidas sellega toime saadi. Tõsi, mõned riigid sattusid rindejoonele lähemal paiknema. Aga see ei olnud ainus otsustav faktor vaenlasega toimetulemiseks. Paljude üllatuseks tulid suhteliselt hästi toime väiksemad, vaesemad ja pikka aega okupatsiooni talunud riigid. Seda on püütud mitmeti seletada: näiteks et nende riikide rahvad ei olnud demokraatiaga harjunud, olid kuulekamad ja alluvamad. Kindlasti pole õige oletada, et okupatsiooni üle elanud rahvad oleksid tingimusteta kuulekad korralduste suhtes. Kuid on selge, et raskused õpetavad toimetulekut, enese ja lähedaste säästmist kõigis, ka keerulistes tingimustes. Muuhulgas ka kiiresti ja paindlikult reageerima.

Kui äkkrünnak on tagasi tõrjutud, aga sõda pole veel lõppenud, jätkub n-ö kaevikusõda, mis võib venida aastatepikkuseks. Igapäevane olukord läheneb normaalsele, kuid erineb sellest: endiselt varitseb ootamatute õhurünnakute oht, mis tiksub kuklas nii noortel kui vanadel. Kõik teavad, kus on lähimad pommivarjendid, kõik pimendavad öösiti aknaid, et majad vaenlase lennukitele näha ei oleks. See on korraldus, mida täidetakse tingimusteta, sõltumata sellest, kes selle on andnud, sest seda nõuab terve mõistus, alalhoiuinstinkt.

Ka koroonakriisis algab peatselt kaevikusõda. Vaenlane ei ole võidetud, kuid ta on surutud kaevikutesse.

13.07.2020 15.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto