Sisukord
Kultuur
Postimees
15.07.2020
Eesti Uue laenu plaan selgub sügisel (14) Eesti lühiuudised Muraste kooli õpetajad tõusid direktori kaitsele Riik püüab Levadia jalgpallihalli ehitust takistada (21) Liikluskindlustusele pole vahet, kas auto on juhiga või sõiduk on isejuhtiv (5) Hädas lind tuli inimeste juurde abi otsima (3) Majandus Eesti e-residendi ettevõttesse voolab raha ojadena (2) Majanduse lühiuudised Algas seninägematu tulemuste hooaeg Välismaa Ameeriklastel tuleb vabadustega uuesti hüvasti jätta (4) Võimumängudes jäi Bulgaaria valitsus turmtule alla Katalaani poliitikud süüdistavad Hispaaniat Rahutused kõigutavad Mali presidendi tooli (1) Prantsusmaa tähistas Bastille’ päeva Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: jõulud juulis või majanduskasv (2) Marica Lillemets: naised sihikul (15) Urmas Simon: auto või tulirelv? (2) Ingrid Sarevet: omavalitsused survestavad maad kinkima Ülo Pikkov: milline pilt talletub meist tulevikku? Tõnu Ots: vabaduse hedonism (3) Karmo Tüür: tüdimusemäss Venemaal (1) Kultuur Kaia Kiik unistab parematest planeetidest Mõrv teatrilaval: kellele ja miks? Sport Vastuseis Audru ringraja tegevusele ajas mootorispordiaustajad tagajalgele (12) Ohtralt treeninud tennisetähed loodavad pakkuda hea etenduse Tartu Lenne Rähn-Kuusik: kaasamine Tartu moodi Rait Ratasepa uus katsumus on varasemast pingelisem Spordi lühiuudised Seemnejooksik tungib majja ja voodisse Otepää ja Kambja kirikus peavad Pärt ja Haydn Kaljuste juhatamisel dialoogi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kaia Kiik unistab parematest planeetidest

4 min lugemist
Kaia Kiik: «Ma ei otsusta kunagi selle üle, mis maalidele tuleb. Mina annan kätte ainult algtingimused.» FOTO: Hiie Saumaa

Sügaval Pariisi all – palju sügavamal kui metrootunnelid täis vilkalt ringi tuhisevaid ronge – on sadade kilomeetrite kaupa käike, kuhu ladustatud surnute luid. Tilluke osa neist urgasteedest on Catacombes de Paris’ nime all avatud külastajatele ning Kaia Kiik käib seal uitamas tihti, vahel koos oma lastegagi. «Surm on tõsine teema ja võib tekitada ängistust, aga kui lähed sinna, siis näed, et surma on võetud täiesti pragmaatiliselt ja isegi kunsti loodud kontide abil. Minul tekitab see hinges kuidagi kergema tunde,» tähendab ta.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Me kohtume ühel juuli alguse päeval, mil kevadisest koroonalainest rängalt räsida saanud valguselinn näib ebatavaliselt jahe ja tühi. Järjekorda katakombimuuseumi sissepääsu ees – jah, just sinna tahab Kaia Kiik mind esmalt viia – peaaegu polegi. Kunstnik jääb hiljaks, pargib tükk aega oma elektrijalgratast – sellega mööda linna sõitmine tekitavat eriliselt eufoorilise lendamise tunde – ning avastab siis, et surnute riiki sisenemiseks on uute reeglite järgi vaja maski.

Õnneks müüb neid lähedal olev ajalehekiosk. Alla, alla sügavustesse viib meid keerd­trepp ning juba hakkavadki hargnema madalad käigud, kus kollakas ja justkui rasvane valgus valvab Pariisi väikeste kalmistute sulgemise järel sajandeid tagasi ümbermaetute luid. Kohati on nendest tekitatud mustreid – kolbad ühes reas, sääreluud teises, pisemad kondid kusagil meetreid paksu kihi tagumises osas –, kuid enamasti ääristavad nad kitsast jalutusrada kahelt poolt laeni ulatuva monotoonse puuriidana.

Luukered ei tekita minus hirmu, küll aga hakkab ärevus kasvama siis, kui käigurägastikus selgub, et Kaia Kiik on külmetunud; «tuuletõmbus», nagu ta hooletult kinnitab. Aeg-ajalt köhatab kunstnik valjusti, rebides peagi prantslasliku sundimatusega näolt maski, mis rääkimist takistab.

14.07.2020 16.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto