T, 9.08.2022

Poollooduslike niitude hooldaja on üheksa ametiga hunt Kriimsilm

Poollooduslike niitude hooldaja on üheksa ametiga hunt Kriimsilm
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kuldking on üks puisniitudel kasvav kaitsealune liik.
Kuldking on üks puisniitudel kasvav kaitsealune liik. Foto: Ove Maidla/Postimees

Kuigi viimasel paari­kümnel aastal on poollooduslikke niite jõudsalt taastatud ja uuesti kasutusse võetud, on endiselt vaja paljude liikide säilimiseks niitusid taastada. On rida põhjuseid, miks poollooduslike koosluste ehk niidukoosluste, näiteks puis- ja rannaniitude püsimine ja laienemine peaks korda minema laiemale ringile kui ainult looduskaitsjad.

Praktilise poole pealt tagavad taolised niidukooslused tolmeldajate, põllumajandus­kahjurite looduslike vaenlaste ja teiste liikide säilimise, stabiilse süsinikusidumise ja ­-ladustamise. Sellised maastikutüübid on kirjutatud meie kultuurilisse DNAsse – mõni inimpõlv tagasi oli taolisi pärandkooslusi mitusada korda rohkem kui praegu.

Uue tegevuskava ootel

Keskkonnaministeeriumi hallatav kehtiv poollooduslike koosluste tegevuskava on praegusel kujul jõudmas viimasesse aastasse, mis tähendab järgmisest aastast uue tegevus­kava rakendumist. Tegevus­kava eel on avalikustatud kaks olulist valdkonda käsitlevat uuringut: poollooduslike koosluste ökoloogilise toimimise hinnang ja poollooduslike koosluste kestliku majandamise tagamise analüüs.

Esimene uuring näitab, et kuigi Eesti on üsna elurikas maa, on siinsed kunagised looduslähedased talupidamisviisid asendunud praktikatega, mis on viinud paljud vahelduvatele talumaastikele iseloomulikud liigid väljasuremiskeerisesse. Kunagised soo- ja metsaheinamaad on kuivendatud, kultuuristatud, maha jäetud või metsastatud.

Kuigi viimastel aastakümnetel on poollooduslikke niite taastatud ja uuesti kasutusse võetud, on endiselt vaja paljude liikide säilimiseks niitusid taastada.

Riigi tasandil selliste koosluste tarvilikkust küll mõistetakse, kuid teema teeb keeruliseks paiknemine ühe jalaga keskkonnakaitse ja teise jalaga põllumajanduse valdkonnas. Riigikeskse lahendusena on selle keerukusega toimetulemine lükatud reaalse hooldaja ehk talupidaja õlule. Viimaste kogemus on kahjuks näidanud, et riik on selles protsessis nagu kafkalik käskude-keeldude ja karistuste masinavärk, milles jäävad ellu need, kes bürokraatias tugevamad.

Puudu jääb paindlikkusest

Toetusi ja nende haldajaid on erinevaid, kuid abi nende taotlemiseks ja eesmärgipäraseks ehk ökoloogiliselt mõistlikuks rakendamiseks pakutakse vähe. Hooldaja peab olema nagu üheksa ametiga hunt Kriimsilm: projektikirjutaja, projektijuht, ettevõtja, põllumees, bioloog, finantsist, sundkorras MTÜ omanik jne. Tuleb teada, kust millist toetust taotleda saab, mis tähtajaks tuleb dokumendid esitada, kust nõu küsida jne. Kusjuures nõu küsida eriti kelleltki polegi.

Praeguse süsteemi keerukuse kirjeldamise asemel pakuks hoopis uue lähenemise – lahendada süsteem teenuse­disaini vaates, sest mida muud nende koosluste hooldamine ja taastamine on kui tuleviku seisukohast olulise teenuse osutamine.

Senine praktika jätab kohati mulje, et toetuste jagamine on tehtud võimalikult lihtsaks ja kontrollitavaks jagajale, aga iga taotlejat käsitletakse kui potentsiaalset petturit ja alusetult rikastujat.

Tegelikult võiks lähtuda eesmärgist teha hooldajale ja taastajale toetuse taotlemine võimalikult lihtsaks ning luua toimiv koolitus- ja nõustamissüsteem kvaliteetse lõpptulemuse saavutamiseks. See tähendab suhtlust ühe asutusega praeguse mitme asemel, piisavat koolitust põllumehele sobival ajal ehk mitte põllutööde tippajal, pädevat nõustamist, hooldajale sobivat ettevõtlusvormi.

Hooldajad ise on teinud ­ettepaneku kooskõlastada Keskkonnaametiga viieaastased hoolduskavad, mis annaksid pikemaajalise selguse ja kindluse tehtavate tööde osas. Toetusmeetmeid reguleerivatesse alusdokumentidesse tasuks sisse kirjutada paindlikkust, sest kogunenud kogemusest hoolimata ei suudeta kõiki olukordi ette näha. Ainuüksi ilma poolest võivad aastad üksteisest erineda ja võib juhtuda, et rangelt paika pandud tähtajad ei toimi õieti ei krõbekuumal ega pideva vihmasajuga suvel.

Hooldaja ja ametnik kohtuvad puisniidul

Eestimaa Looduse Fond on aasta jooksul korraldanud kaks temaatilist kokkusaamist puisniitude hooldamisega tegelejatele, kaasates nii ametnikke kui ka hooldajaid. Väljasõidust hooldatavale alale on kasu mõlemale: hooldajad saavad õppida üksteise kogemustest ja ametnikud näevad-kuulevad, millist nõu vajatakse.

Hooldajate kogemustevahetuse hea näide on hooldamisel ja taastamisel kasutatav tehnika. Näiteks võivad haljasalade hooldamiseks mõeldud masinad teatud puisniitude hooldamiseks paremini sobida kui põllutöömasinad. Kuna masinad ja seega ka valed otsused on selles vallas kallid, tasub teiste kogemusest õppimine ennast kuhjaga ära.

Keskkonnaametil on seljataga mitmeaastane alvarite ehk loopealsete taastamise projekt, mille edu pant oli just kohalikule inimesele ja ettevõtjale keskendumine. Näiteks niidu taastamisel kasutatav nn proovilapi meetod: taastaja näitab töö alguses ette väikese näidisala, mille kohta saab asjatundjatelt tagasisidet enne suurema maa-ala kallale asumist.

Samuti tasub projektist üle võtta tava teavitada kohalikku kogukonda plaanitavast tööst. Hästi sobib selleks kohalik ajaleht või sotsiaalmeediagrupp, aga ka tööde tegemise kohta välja pandud infotahvel selle kohta, mis teoksil ja milline see paik pärast tööde lõppu välja näeb. Esiteks aitab see paremini mõista nende elupaikade väärtuslikkust, teiseks vähendada stressi, mida harjumuspärase maastiku muutmine paljudele tekitab.

Märksõnad
Tagasi üles