Riin Seema: õpetajad on haavatav liik

Eesti PISA tulemused on maailma tipus, kuid kas on see nii ka kümne aasta pärast, kui suur hulk õpetajaid pensionile läheb? Õpetajate käsitlemine haavatava liigina suunab analüüsima õpetajate töö ja keskkonna olemust.

Kuna õpetajate puudus tulevikus on reaalne, on loogiline mõelda läbi ka variant, et äkki polegi tulevikus õpetajat vaja. Kas ühiskond tuleks õpetaja asemel toime iseteeninduskassa tüüpi masinaga, sest iga laps ja vanem teab ise kõige paremini ja saab ise hakkama? Kas loodame sellele, et tehisintellektist arenevad pehmed ja karvased robotid, kes meie lapsi õpetavad ja kasvatavad?

Tehisintellekt suudab tänapäeval suurel hulgal andmeid töödelda ja keerukaid spetsiifilisi funktsioone sooritada, kuid tehisintellektil puudub teadlikkus iseendast. Tehisintellekt lahendab probleeme, kuid ta ei tea, millest ta räägib, tal puudub arusaam maailmast tervikuna, tal pole emotsioone, kehataju, empaatiat ega eetikat. Kõik need tehis­intellektil puuduolevad kriteeriumid on omadused, mis teevad õpetaja täiesti eriliseks ja asendamatuks iga lapsega suhtluses nii praegu kui ka kümne aasta pärast. Õpetaja tegeleb ainealaste teadmiste õpetamise kõrval ka selliste üldoskuste kujundamisega nagu tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed oskused, enesemääratlusoskus jt. Lapsed õpivad õpetajaga kokku puutudes suhtlema teise inimesega.

Toetun õpetajatöö analüüsimisel Nobeli preemia saanud psühholoogi D. Kahnemani teooriale inimeste mõtlemisest, otsuste tegemist ja käitumisest. Kahnemani lihtne mudel kiirest ja aeglasest mõtlemisest aitab mõista õpetajatööd ja sellele esitatud nõudmisi. Mudeli järgi on inimese psüühikas kaks peamist süsteemi: süsteem 1 ja süsteem 2. Need kaks süsteemi pole ajupiirkonnad, vaid võimalikult lihtsalt esitatud teooria psüühika toimimise põhitõdedest.