Kust saada abi bioloogilise surelikkuse vastu?

Tantrafestival 2013. FOTO: Aimar Säärits

Folklorist Reet Hiiemäe teos «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis», mida võiks mööndusteta pidada käsiraamatuks, on ideaalne abimees inimesele, kes jõudnud oma eluga samasse punkti nagu üks tegelasi Woody Alleni legendaarses mängufilmis «Hannah ja tema õed» ning hakanud otsima käepäraseid praktilisi lahendusi teoloogilistele baasküsimustele: millisest pühakirjast, kogudusest ja/või õpetusest otsida oma elamata elu?; millise jumala, pühaku või vaimu nimel palvetades ja paastudes on kõige suurem tõenäosus oma hingekesele igavik välja kaubelda?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Intellektuaalne soovimatus ja/või emotsionaalne suutmatus leppida oma kehalikkuse ja surelikkusega on väga inimlikult omakasupüüdlik. See tõukub soovist anda eksistentsile mingi laiem mõtteline raam, mis seda metafüüsilises mõõtkavas pikendada ning maises kontekstis vähemalt näiliselt tähenduslikustada ja õilistada aitaks. Sest materiaalne maailm – see muld, millest me oleme võetud ja milleks me oleme määratud saama – on vaimses mõttes paraku täiesti väärtusvaba.

Inimene on metafüüsiliste kujutlustega flirtiv imetaja, kes otsib läbi religioossete ja esoteeriliste õpetuste väljapääsu biosfäärist; kes on selle nimel, et tema eeldatava karma usutavalt positiivne bilanss ei kukuks bioloogilise surma korral Kroonlinna nulli, valmis kohati tegema kõik või peaaegu kõik, mida vastavaid teadmisi ja teenuseid pakkuvad isikud ning institutsioonid ette kirjutavad. Sealhulgas lähtuma oma tegemistes teadmiste asemel uskumustest. See kõik on enamasti kantud lootusest, et usk üleloomulikku ülendab uskujat.

Samas tuleb tunnistada, et religioossuse roll on vähemalt õhtumaade ühiskondades võrreldes sajanditetaguse ajaga kõvasti teisenenud: tule ja mõõgaga kehtestatud vaimsest kolonisatsioonist on saanud vabatahtlik enesekolonisatsioon – «omasüüline vaimne alaealisus», kui kasutada filosoof Immanuel Kanti aegumatut diagnoosi. Valik on nüüd vaba ja lai, igaüks peaks soovi korral leidma oma. Neist, kes lubavad meid ravida, vabastada, valgustada, täiustada ning vähemalt osaliselt või otsapidi ka teistesse sfääridesse lennutada, puudust ei ole.

Religioossus pole enam ammu üksnes kohustuslik kroonuvärk – inimese moraalse, intellektuaalse ja sotsiaalse küpsuse peamine kriteerium. Või platseebo eksistentsiaalse meeleheite vastu. Ka Eesti trenditeadlikumates seltskondades on usk üha enam osa personaalsest mainekujundusest. Konfessiooni valitakse praegusajal nagu päikeseprille. Vastavalt sellele, milline sobib kõige paremini konkreetse inimese elustiili, esteetilise maitse, sissetuleku, klassikuuluvuse, imago, avaliku kuvandi ning sotsiaalsete vajaduste ja võimalustega.

16.07.2020 18.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto