Suve auk. John Coltrane’i jumal

John Coltrane FOTO: Kuvatõmmis FOTO: Kuvatõmmis

Friedrich Nietzsche tahtis raamatu «Ecce Homo» peatükis «Miks ma nii häid raamatud kirjutan», et tema teoseid lugedes kingad jalast võetaks, saapaist rääkimata, kuna tema raamatut kätte võttes näib lugeja avaldavat endale lausa harukordseimat tunnustust.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ka John Coltrane’i teoseid kuulates võiks endaga enne ja pärast ilmselt midagi ette võtta ja tunnustada võiks ennast ka. Kivist süda või siis kõrvad on sel, kes ei kuule pühadust läbi Coltrane’i saksofoni tulemas ja üle võtmas. Võtkem näiteks Coltrane’i kuulsaima ja ka parima ja üldse ühe kõigi aegade parima plaadi «A Love Supreme» viimane osa pealkirjaga «Psalm», mis oli ühtlasi lugupidamisavaldus afroameerika jutlustajatele.

Kui ma tahan endale selga judinaid saada, panen selle ikka mängima. Ja pärast seda puhkan. Pärast sellist asja tuleb ikka natuke puhata. Aga mitte sellest, et tegu oleks raske tööga, mis võtab sult palju, nagu tihtipeale avangardsemat sorti muusikaga kipub olema, vaid vastupidi. See annab. Annab palju. Nii palju, et seda võib olla raske vastu võtta. See kommunikatsioon on liiga tihe ja liiga tõhus. Väga tihti seda mängima ei panegi, aga vahel, nagu tahad.

16.07.2020 18.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto