R, 9.12.2022
Aare Hõrn: Tartu rahuta oleks pool Setomaad maha põletatud
Aare Hõrn köidab noorte jaoks kokku vanad ja uued seto tarkused. Foto: Paul Poderat
Ülle Harju
, reporter
Aare Hõrn: Tartu rahuta oleks pool Setomaad maha põletatud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4

Seto liikumise käilakuju, mitu korda Setomaa ülemsootska ametit pidanud Aare Hõrn (60) vaatab kotkapilgul Petserimaa vabadussammast Värskas, mis avatakse pidulikult ülehomme. Hõrna jutust rullub lahti jahmatav lugu, kuidas vaid tänu Tartu rahule on alles Setomaa talud, mida nende peremeeste lastelaste lapsed praegu hoolega korda teevad.

Mida Eesti Vabadussõja võit setodele tähendab?

Pääsemist 20 aastaks laagritest, küüditamistest, kolhoosidest. 1930. aastatel põletasid venelased piirialadel umbes kümne kilomeetri laiuse ribana kõik külad maha. Rahvas viidi minema. Kui Setomaa oleks jäänud Nõukogude Venemaa kätte, siis Mikitamäe, Värska, Obinitsa, Meremäe, Luhamaa – kõik oleks olnud tühi maa.

Mulle jõudis üks vana seto veel rääkida, kuidas 1930. aastatel oli Irboska tagant paistnud külade põlemise suits ja tulekuma. Lugesin just üle Juhani Peegli mälestusteraamatu «Ma langesin esimesel sõjasuvel». Seal oli kirjeldus, kuidas 1941. aastal viidi eestlastest sõdureid Värskast Põhjalaagrist Venemaale rindele. Piiritraataia taga oli pikka aega tühi maa. Peegel kinnitas oma raamatus vanainimeste kõneldut. Ajaloolaste käest pole ma sellist infot kuulnud.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal ehitati Setomaa koolimaju täis. Väikest ilusat Petseri linna kutsuti Eesti Šveitsiks. Tuleval aastal saab sada aastat seto laulupeost. Olid seto kongressid, maareform, pandi perekonnanimed.

Petseri kloostri põline varakamber jäi riisumata. Petseri kloostri ülem metropoliit Tihhon ja mungad ütlevad, et kloostris pole hetkekski katkenud palve. See tuleb sellest, et Petserimaa – suurem osa Setomaast – ei jäänud sada aasta tagasi Venemaale. Ehk kõige selle pärast on Vabadussõda setodele veel kraadi võrra tähtsam kui eestlastele.

Seepärast ongi setod nii kõvasti vastu, et Venemaaga piirilepingu sõlmimise nimel jääks sellest välja Tartu rahule viitamine?

Tartu rahuleping pole setode jaoks vaid allkirjadega paber. Meile tähendab see meie maid, metsi, talusid, kirikuid ja surnuaedu.

Suur osa Setomaa rahvast arvab, et Eesti riik ei peaks üldse Venemaaga piirilepingule alla kirjutama. Kardetakse, et kui lepingule juba käsi alla pannakse, siis leitakse, et Vene poolele jääv Setomaa pole enam Eesti riigi mure. Et pidage ise Venemaaga läbirääkimisi, kui midagi tahate saada. Aga Venemaaga on ju palju keerulisem läbi rääkida. Tasuta ja pikaajalisi Venemaa viisasid saab järjest vaevalisemalt, eriti suur mure on see eakatele.

Tahame, et Eesti riik ei unustataks, et Petserimaal elab endiselt kuni 10 000 Eesti passiga inimest. Tahame, et nii Eesti kui ka Vene riik looksid võimaluse oma esiisade maal käia ja toimetada, eelkõige surnuaedadel.

Oled Vabadussõja ajalugu päris palju uurinud, millised lood on enim hinge jäänud?

Mu emapoolne vanaema on kuulsast Rikka Ivani suguvõsast, elas Küllätüvä külas. Ta rääkis, et enne Eesti väe kohalejõudmist tulid kodutallu punased kasakad. Võtsid kraami ja tahtsid ka heina ära viia. Aga oli veebruar – talu heina minemaviimine tähendanuks loomade hukku. Vanaema vend seisis küüni ukse ette ja ütles, et ei anna võtmeid ega lase ka küüniust maha murda.

Vend käsutati mahalaskmiseks seina äärde. Noormees lõi risti ette ja ütles: «Kui jumal hoiab, siis te mind maha ei lase!» Tol ajal oli moodne jumalat salata ja läkski vaidluseks, kas jumal on olemas või mitte. Laskmistuhin läks üle, kasakad lasid püssidel langeda ja ütlesid: «Tšort s toboi!» (vene keeles «kurat sinuga»).

Teine lugu oli noore poisi, kuulipilduriga, nimi oli Friedrich Käpa. Ta elas meie talus, jäi paarimehega punaste rünnakut tõrjuma. Käpa kamandas meie pere tare alla, et keegi kuulist pihta ei saaks. Ise sai aga kuulipilduja taga surma. Vanaemal oli väga kahju, rääkis ikka: «Või mi ikki timmä!»

Otsisime kaua kohta, kus Käpa surma sai. Paar aastat tagasi haris Lillepuu Vass’o (Vassili Lillepuu) Rikka Ivani talu põldu. Maa seest tuli välja mürsk. Kutsusime demineerijad. Vass’o pahvatas, et kae, poiss saigi siin mürsust surma – lasti kaks mürsku, üks lõhkes, teine mitte. Lugu, mida ma kõigepealt kuulsin vanaema käest ja siis lugesin 2. jalaväepolgu ajaloost, jõudis 90 aasta pärast läbi lõhkemata mürsu minuni.

Aare Hõrna jaoks pole Petserimaa vabadussammas vaid üks Vabadussõja mälestussammas. See on auvõlg sõjas langenute eest, tänu kellele on setodel praegu alles oma külad ja talud.
Aare Hõrna jaoks pole Petserimaa vabadussammas vaid üks Vabadussõja mälestussammas. See on auvõlg sõjas langenute eest, tänu kellele on setodel praegu alles oma külad ja talud. Foto: Paul Poderat

Kas Petserimaa vabadussammas taastati algsel kujul?

Sõjateadlane Jaak Pihlak leidis kavandi ja saime kuju autori Roman Haavamägi lapselapselt Margus Haavamägilt fotosid. Nende järgi sammas tehti. Mõned erinevused on. Näiteks oli esialgu mõeldud kirjad sisse lõigata. Kunstnik Tiiu Kirsipuu koos Haavamägiga leidis aga, et kiri jääb paremini näha, kui see pronksi valada.

Algselt oli sammas mõeldud kangelastele, kuid me tahtsime meeles pidada kõiki Vabadussõjas Petserimaal langenuid. Jaak Pihlak paneb just nimekirja kokku – langes 342–346 meest.

See on kolmas sammas, mille juures olin osaline. Esimene oli Seto lauluema Hilana Taarka kuju Obinitsas, mille taastamise algatasid Sillaotsa Liidi (Lidia Sillaots) ja Vello Anipai. Saatsid mind Tartusse taga otsima Elmar Rebase poolelijäänud tööd – tooriku leidsin kunstnike maja hoovilt. Teine oli Vastseliina metsavendade mälestusplats, mis sai loodud koostöös Vastseliina valla, sõjamuuseumi, Arnold Undi, Mati Karmini ja Madis Margaga.

Miks kerkis vabadussammas just Värskasse?

See oli valla maal ainuke vaba piisava suurusega plats, kus sammas on igalt poolt hästi näha. Valla huvi oli, et kõrval oleks veesilm, mille ääres hea istuda. Kaitseliidu huvi oli, et 24. veebruaril ja 23. juunil oleks ruumi väärikaks tseremooniaks.

Plaanisime sambaplatsi nagu Prostokvašino kirja – igaüks kirjutas midagi juurde! Ilma mingi «koorijuhatajata». Kõik läks väga ilusti klappima!

Sul oli visadust samba taastamist üle 15 aasta vedada.

Mu jaoks oli see auvõlg Vabadussõjas langenute ja Hannes Walteri ees, kes oli monumendi mõtte üks algatajaid. Kõige keerulisem oli raha kokku saada. Arvestasime, et samba taastamine läheb maksma 250 000 – 300 000 eurot. Kaitseministeeriumi ja sõjamuuseumi kaudu hakkas asi pisitasa liikuma. Siis käisime peaministrile rääkimas, et Vabadussõja lõpust saab sada aastat – tahaks selleks puhuks ära teha. Ratas lubas riigieelarve reale panna.

Kas käisite Ratase juures seto rõivis, hansa ja pirukad kaasas, et visiit meelest ei läheks?

Hansat ja pirukaid seekord polnud, rõivis olime küll. Võtsime snitti saamidelt Soomes, kes käisid rahvarõivis Eduskunnas. Nad ütlesid, et muidu ei jää meelde. Meil hakkasid kõigepealt Tallinnas rahvariides käima mulgid.

No ikka läks peaministril vabadussammas meelest! Õnneks meenus see viimasel hetkel riigikogu Setomaa toetusrühma esimehele Priit Sibulale. Ta tegi ettepaneku anda samba jaoks nn katuserahast 250 000 eurot sõjamuuseumi kätte. Taotluse kirjutas ja riigihanke korraldas SA Setu Kultuuri Fond. Setomaa vald pani oma osa juurde. Lisaks annetas samba heaks ligi 300 inimest, ühendust ja kogudust. Veel on vaja natuke tuge – sammas on valmis, kuid tahame raiuda langenute nimed kivitahvlitele.

Kas samba kohta on ka kriitikat kuulda olnud?

No mõni arvab, et plats on liiga suur. Küsiti, miks sõjamehel seelik seljas on. Ja Marju Kõivupuu ütles, et kuju musklid võiksid suuremad olla! (Muigab.) Väike hirm oli, et äkki on plats hea koht viinavõtmiseks. Viskasin pilgu prügikasti, et ega seal pudeleid pole. Oli ainult jäätisepabereid ja sihvkakoori! See näitab, et plats on hea koht enese hästi tundmiseks.

Noored emad lükkavad platsil lapsevankreid, lapsed sõidavad rataste ja tõukeratastega. Peaaegu alati on keegi kiigel, mille otsustasime paika jätta.

Sinu nooruses Vabadussõjast ilmselt väga rääkida ei tahetud – võis halvasti lõppeda...

Meil Setomaal ikka kõneldi. Eriti mu Tiirhanna-vanaisa, Rahusoovi Oloksa (Aleksei Rahusoov) tahtis väga juttu ajada. Kui oli kostminõ (külas käimine pühade ajal), tulid mehed kokku ja arutasid kõik ilmaasjad ära. Jutt algas sellest, kuidas revoljuutsija ajal oldi Putilovo tehases ja laskmine oli nii kõva, et pageti koju voodi alla. Vabadussõjast kõneldi ka – kuidas küla seda läbi elas. Tiirhanna küla käis mitmeid kordi käest kätte, vana maja palkides on näha veel mürsukildude jäljed. Petserimaa venelased ütlevad Vabadussõja kohta «Estonskaja vaina». Meie omad ütlevad kas «Eesti sõda» või «Sõda tuli» ja «Sõda läks».

Kuidas sõdadel vahet tehti?

Meie vanameestel olid ajad: tsaariaig, verrev aig, Eesti aig, Saksa aig, vinne aig, kommunistõ aig. Mu meelest väga selge jaotus!

Ametlik jutt ja vanameeste jutud teineteist ei seganud. Meremäe keskkoolis tekkis meil väike punt ajaloohuvilisi. Lugesime Aleksandr Solženitsõni «Üks päev Ivan Denissovitši elus», kohe otsa August Gailiti «Isade maa», «Eesti rahva kannatuste aasta» ja kaks köidet Eesti vabadussõja ajalugu.

Aare Hõrn ühe südamelähedasema kingituse, Siberi setode käsitööna valminud Setomaa lipuga.
Aare Hõrn ühe südamelähedasema kingituse, Siberi setode käsitööna valminud Setomaa lipuga. Foto: Paul Poderat

Siis oli ju Brežnevi aeg, kuidas sa sellised raamatud kätte said?

Mul olid õpetajateks Jüri Adams ja Valdur Raudvassar. Nende kaudu need raamatud liikusid. Aleksandr Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi» kätte andes nad ütlesid, et see on nüüd see raamat, mille eest võib juba aastaid saama hakata.

Tõde tuli perejuttude ja raamatute kaudu. Siis hakkasin mõtlema ja võrdlema.

Mis oli esimene asi, mille peale kihvatas – valetavad...?

Küüditamine. Isa perest viidi kõik Siberisse. Vanaema oli haige, vene ohvitserid jätsid ta koju. Siis tuli üks kohutavalt punane kohalik – Hummal. Kuna Hilana külast oli üks küüditatav tema eest jalga lasknud, oli ta väga vihane. Oli võtnud mamma leso pealt ja ajanud teda jala ratsahobuse seljas taga. Kümme kilomeetrit läbi sopa Meremäele vallamajja, kuhu küüditatavad kokku koguti. Mamma hakkas nutma, kui jõudis oma sünnikodu kohale Lindsi külas. Siis tahtis Hummal teda veel nuudiga lüüa. Kui võim käis niimoodi ümber inimesega, kes ilmaski kellelegi halba sõna ei öelnud, siis ei saanud see asi õige olla!

Kui hakkasin «poliitiliseks» minema, siis pere hoiatas, et jäta järele, muidu pannakse kinni nagu su isa! Ta oli saksa sõjaväes ja pärast metsas. Kinni istus Norilskis 1947–1956.

Kuidas sinust seto asja ajaja sai?

Mind hoidis lapsena isapoolne vanaema, kes elas Antkruva külas. Rääkis jutte ja laulis laule. Sel ajal lauldi külades veel palju seto laule. 1960ndate keskpaigas lõppes see ära. Vanad seto laulud ja jutud läksid meelest.

17–18-aastaselt ostsin Tartu antikvariaadist Jakob Hurda «Setukeste laulud». Siis tuli kõik meelde, see kõik oli mul sees olemas. Et selline ärkamine tuli, selle eest tänan taas Jüri Adamsit, Kalev Kalkunit ja teisi vaimuga kooliõpetajaid.

Üks äratus oli veel. Lennart Meri film «Linnutee tuuled» (1977). Mulle läks see nii hinge: setod olid pandud hõimurahvastega ühte ritta. Tekkis mõte – kas me olemegi üks rahvus? Kelle toel kasvasin, oli Obinitsa raamatukogu juhataja Sillaotsa Liidi, kes tegi koos Ingrid Rüütliga Obinitsas seto päevi. Raamatukogus arutati kõik elu asjad läbi.

Kuidas on seto asja ajamine aastakümnetega muutunud?

Üks on selge: keel on kadumas. Kooliajal rääkisid lapsed omavahel seto keeles. Nõukogude ajal hurjutati vanemaid, et rääkigu lastega ja laste kuuldes eesti keeles, muidu olevat neil edasiõppimine hirmus raske. Lisaks lasteaed ja nii see läks.

Mis on teistpidi: vene ajal nägi seto riietes inimesi väga harva. Üksikutel seto pidudel ja leelopäevadel. Seto sõna kardeti, osa noortest nägi kõvasti vaeva, et Tallinnas õppides keegi teada ei saaks, et nad Setomaalt pärit on. Nüüd on seto rõivas tulnud igapäevaellu tagasi ja seto on uhke olla.

Eestlased on üleilmastumise vastu, miks siis osa neist tahab, et kõik Eesti sees oleksid ühtmoodi? Seto pole ju kihnlane ega mulk. Kõigil on omad eripärad.

Eelmisel suvel riigiametnike välitöödel käisime koos võrokeste, mulkide ja kihnlastega välja mõtte kokku kutsuda Põlisrahvaste Liit. Meil kui põlisrahval võiks olla õigus kaasa rääkida näiteks riigimetsa raiumisel.

Enne viimast rahvaloendust tuli riigi käest välja võidelda, et setod, mulgid ja võrokesed eraldi üle loetaks. Mida me ei suutnud välja võidelda – et saaks nimetada oma keelt seto keeleks. Kummal on õigus otsustada, kas setod räägivad seto keelt – kas rahval endal või teadlasel, kes lahterdab ära, kes tohivad kasutada sõna keel ja kes ei tohi?

Oled kõva Siberi setode ja hõimurahvaste juures käija?

Olen ühe korra Siberis käinud! Hõimurahvaste juures kolm korda. Mul imänd, Rieka, käib palju rohkem. Ta oli soome-ugri kultuuripealinna mõtte üks algatajatest ja Obinitsa kultuuripealinnaks olemise ajal üks peamistest asjaajajatest. Ta on soome-ugri liikumise üks emasid.

Vene piiri taga käid ju ikka palju. Kui palju seal seto kultuuri alles on?

Setosid jääb vähemaks ja keel kaob. Aga kohapeal on kujunenud venekeelsed setod, nagu Eestis on eestikeelsed setod. Noored otsivad oma seto juuri. Petseri lingvistilises gümnaasiumis tegutseb seto noorte leelokoor Tsirgukõsõ pea 30 lauljaga.

Siberis on seto leelokoorid laulmas ning paar pillimeest on ka uuesti seto lugusid mängimas.

Paljudest seto ja vene küladest Petserimaal on rahvas Eestisse ära tulnud. Aga suviti on külad täis Eesti numbrimärgiga autosid, renoveeritakse maju.

Seto väljapanek on Irboska ja Petseri muuseumides, on Radaja seto muuseum ning üle tee lisaks Tatjana Ogarjova eramuuseum. Petseris on Setomaa Liidu seto maja. Kangapoes on venekeelsed kaardid, seto lipp on peal ja kirjutatud kirillitsas Setomaa.

Mida on kaasa toonud Setomaa Eesti jao üheks vallaks ühendamine?

Hästi on mõjunud. Algul oli meil omavahel kõva löömine, aga nüüd oleme ühes vallas ja ühes maakonnas. Kui vaatan teisi valdu, kus ollakse praegu karvupidi koos, siis meil lendasid karvad enne ja nüüd on parem.

On nurisetud, kas mitte ei lähe liiga palju raha Värskasse. Kuid Värska suurehitusi alustati enne haldusreformi. Sel ajal, kui meie endises Meremäe vallas üksteist umbusaldasime ja vallavanemaid vahetasime, kirjutati Värskas projekte. Nüüd on siis viljad näha.

Mis on head märgid? Esimene märk: külad, mis enne tahtsid minna teiste omavalitsuste alla, on nüüd kindlad Setomaa valla külad. Näiteks Lüübnitsa.

Teine märk: pensionäride jaoks on Setomaa üks. Hoolimata sellest, et vald on pikk soolikas piki piiri, tulevad nad igast nurgast pidudele kokku ja käivad omavahel läbi.

Kolmas märk: panin tähele, et Värskast pärit vallavanem Raul Kudre teab juba peast ka kõiki Meremäe ja Luhamaa nurga külateid – võtab valda kui tervikut.

Seto kuningriigi päeva korraldajad tegutsevad ühtse meeskonnana. See on andnud kuningriigipäeva korraldamisele hoogu juurde.

Obinitsa seto seltsimaja kass Kiti ei lase end külalistest segada.
Obinitsa seto seltsimaja kass Kiti ei lase end külalistest segada. Foto: Paul Poderat

Oled olnud mitu korda Setomaa ülemsootska, kuidas on see amet ajas muutunud?

Kui alustasime, oli ülemsootskat vaja kaks korda aastas: kui Seto kuningriigi päev algas ja siis, kui lõppes. Praegu on ülemsootska tuntud nii Eestis kui Vene poole peal. Temast on saanud seto rahva hoidja, vaimne isa või ema. Ülemsootskat kutsutakse igale poole. Temaga tahetakse rääkida, koos pilti teha.

Kas see amet võtab ka tossu välja?

Jah. Ku selle ameti vastu võtad, tunned, nagu nõudlik käsi pannakse õlale, keegi võtab su nagu endale. Ja kui amet otsa saab, siis tunned, et keegi nagu laseks sust lahti.

Millised juhtumid meenuvad seoses ülemsootska ametiga?

Kui Ratas oli just peaministriks saanud, käisime Toompeal. Välja tuli üks teine delegatsioon. Tahtsime silma paista ja lasime ühe pilliloo. Delegatsiooni juht tuli ütlema, et on samuti väikerahva esindaja. Tegime koos pilti. Peaministri käest kuulsime, et see oli Euroopa Liidu asjade eestkõneleja Michel Barnier. Ta pani Twitterisse foto, mille koos tegime.

Teine lugu on Siberist. Kui Krasnojarskisse jõudsime, selgus, et ülemsootska Aarne Leima pagas koos seto riiete ja Setomaa ülemsootska tunnuse – kiioraga – oli kogemata saadetud Krasnojarski asemel Krasnodari. Pagas jõudis Haida külla koos Eesti suursaadikuga mõned päevad hiljem. Ma ei unusta Aarne Leima nägu, kui ta oma kalli kiiora kätte sai!

Mis on kiiora?

Seto kuningriik on tulnud Anne Vabarna kirja pandud eeposest «Peko». Kiiora on seal sõjanui, mille seto kuningas Peko löönud Petseri pühale mäele ja ütelnud, et siia kasvab kiiorast tamm, mille alla koopasse ta magama läheb.

Mõtlesime, mille järgi võiks Setomaa kuninga Peko maapealset asemikku, ülemsootskat ära tunda. Äial, Oja Vollil oli metsast korjatud ilus kaarega kadakas. Küsisin, kas ta annaks selle kiioraks. Andis. Nüüd saab 27 aastat, kui see on olnud ülemsootska pühaks kiioraks, mille külge ta oma vöö köidab, kui ülemsootska-aasta lõpetab.

Mida Peko setodele tähendab?

Peko on põllu- või maajumal. Tema kuju tehti puust või vahast. Kevadel ja sügisel paluti, et ta rahe eest hoiaks, head saaki annaks, viidi ka põllule. Pekot paluti viimati tõsiselt 1960. aastatel Mokornulgas Navikõ külas. Pekot võõrastele ei näidatud ja selle väljanägemine pole täpselt teada. Kui «Peko» eepos välja anti, tuli teadmine tagasi. Anne Vabarna pani eeposesse kokku jumala ja kuninga-vägimehe.

Seto talomuuseumis hakati Peko kujusid välja raiuma selle kuju järgi, mis oli saadud Krantsova külast. Nüüd on Peko Jumalamäele välja pandud, rahvas käib ja palub abi.

Milline seto kultuuri kohta välja antud teos sulle tähtsaim on?

Seto kirjavara sarjas ilmunud «Seto naisi elolaulu», kuhu sai sisse ka minu Antkruva mamma lauldud tema ja tema pere Siberisse küüditamise lugu. Kui loed mõistuse ja südamega, näed, kuidas naised omal ajal kogu elu vedasid ja mida läbi elasid.

Kuhu läheb Setomaa?

Sügisel tuleb 13. Seto kongress. Eesti Vabariigi esimesel ajal peetud esimestel kongressidel sooviti setodele koole ja perekonnanimesid, et setod jätaksid joomise maha, et oleks raamatuid ja muuseume. Praegu koole ja muuseume on, raamatuid on riiulitäis. Keel hakkab kaduma, aga seto keeles laulmine hoiab keele elus.

Uus asi, sotsiaalmeedia aitab koos hoida seto rahvast Setomaal, Põlvas, Tallinnas, Petserimaal ja Siberis. Kui paneme oma üritusest pildid üles, nähakse ja kommenteeritakse neid kohe ka kaugel Siberis Haida külas. Meid enam laiali ei pilluta!

Päris palju maad on veel oma rahva käes. Hea meel on, et põllupidamine läheb põlvkondade viisi edasi. Mõtlemiskoht on, kelle kätte jääb meie maa ja mets saja aasta pärast.

Noored ei plaani Setomaale (tagasi) minna, sest arvavad, et seal pole tööd.

Tegelikult on Setomaal tööd ja tegemist küllalt. Vallavalitsusel on vaja inimesi kooli-lasteaeda, haldusasju ajama. Piiril on tulemas põlvkonnavahetus. Töökäsi läheb vaja sanatooriumis, mineraalveetehases. Või siis hakata ise ettevõtjaks – marju kasvatama, põldu pidama...

Mida ise veel elus ära teha tahad?

Anda noortele edasi need otsad, mis on veel pooleli, tuua keel tagasi. Ergutada Siberi ja Petseri noorte läbikäimist Eestimaa linnades ja Setomaal elavate noortega. Oma talu Antkruvas tahan korda teha koos lapselastega.

Kreutzwald käve 1847 Setomaal ja küsse üte vana mehe käest, ku kavva seto siih omma elänü? Miis ütel, et maailma luumisõst pääle! Ku tuud arotimi, sis ütel üts tark vana naanõ: mi elämi tah viil ilma otsani ja veidö üle tuu kah! Mi olõmi ilmah lajah, a hindätiidmiseh-tundmisõh olõmi üteh! Uma lipp lehvüs siih ja Sibiräh, meid ühendäs kuningriik ja leelopäiv!

Kaido Kama, võrokõnõ

Hõrna Aare om eloaig ajanu seto asja. Kas sis läbi vallavolikogo, Seto kongressi ja vanembide kogo vai läbi Setomaa valdu liidu.

Ku kiäki taht üldä, et sääne üte piirkunna keele ja kultuuri elonhoitmine lahk ütist Eesti asja vai om esiki määnestki sorti separatism, sis tasus mõtelda tuu pääle, et Aare om eloaig ajanu ka Eesti asja. 1980. aastidõ lõpun kõrrald tä Setomaal Eesti Kongressi valiimisi. Tä om eloaig olnu kaitseliitlane ja nüüd sis pikä ao pääle saa ka Setomaal vahtsest pistü sammas vabahussõa mälestüses.

Säändene Eesti eri piirkunde kultuure hoitmine tege kogo Eesti kimmämbäs, a mitte ei lahu Eestit. Sammamuudu nigu mõts om kimmämb sis, ku tan kasus pallo eri sorte puid ja tõisi kasvukeisi.

 

Mare Mätas, Kihnu kultuurivedur

Aare Hõrn on Eesti pärimuspiirkondadevaheliste sõbrasuhete looja ja hoidja.

Sama teeb ta ka soome-ugri hõimurahvastega. Ta on avatud, laiahaardeline. Headuse sümbol – mu meelest puudub tal kurjuse geen üldse.

Oma seto kultuuri on Aare võtnud piltlikult öeldes nagu seljakoti selga ja veab seda läbi elu.

 

Petserimaa Vabadussõja monument Värskas

Avatakse tänavu 20. juulil, sada aastat pärast Tartu rahu, ehkki pidi avatama 80 aastat tagasi Petseris.

Autor Roman Haavamägi, skulptor Tiiu Kirsipuu.

Maksumus 340 000 eurot, sellest 250 000 eurot andis Eesti riik.

Esimesed annetajad alates 1936. aastast Petseri linn ja maavalitsus, Setomaa vald, Eesti inimesed (u 400).

Petserimaal langes Vabadussõjas üle 300 mehe.

Toetada saab: EE722200221041933698 Setu Kultuuri Fond «Annetus Vabadussambale»

Märksõnad
Tagasi üles