Sisukord
Kultuur
Tänane leht
21.07.2020
Eesti Baltimaad soovivad näha USA vägesid enda pinnal (1) Värskas sai tasutud vana auvõlg (1) Kohtute avaandmete kärpimise kava tekitab segadust (1) Eesti lühiuudised Twitterit rünnati, maailm pääses kergelt (1) Eesti roheparteide probleemid: Kas ebaküps väärtusruum või puudulik kompetents? (29) Veider mutantrebane kemples kassiga (9) Majandus Pankrotilaine hirmus vanalinna söögikohapidajad paluvad linnalt üürileevendusi (6) Majanduse lühiuudised Sõnajalgade hammas tuuleturu suurtehingule ei hakanud Välismaa London peatas kahtlusaluste väljaandmise Hongkongile Ajaleht: Wirecardi tagaotsitav juht varjab end Moskvas Sitsiilia rannikul püütakse päästa võrku takerdunud kašelotti Välismaa lühiuudised Ratas on valmis ajaloo pikimaks ülemkoguks Trump ei pruugi kaotuse korral valimistulemusi aktsepteerida (5) Arvamus Juhtkiri: Macroni rusikahoop (4) Marica Lillemets: viirus ja Vana Toomas (11) Tõlkes leitud Eesti: pitsitab või loksub (1) Maarja Vaino: meie oskamatus luua monumente (20) 21.–23. juuli 1940: surmaotsus kuulutati välja (15) Kultuur Roki, õlle ja päikese pidu Käblikul Neuroosid ujuvad lõpuks alati pinnale? (7) Sport Poola kinnisvaraarendaja ja magusaärimees käivad Eestis rallit õppimas Sporditähed nõuavad murrangulist reeglimuudatust: see kuulub meie õiguste hulka (7) Tubakareklaam naaseb üha jõulisemalt ühele suurimale spordiareenile «Mind löödi nii palju, et ma ei jõudnud enam arvet pidada» (2) Bö ja teised laskesuusatipud said oma tahtmise Tervis Ülikool asub võitlusse enneaegse vananemisega Tervise lühiuudised Meelelahutus Koomiks Sudoku

Neuroosid ujuvad lõpuks alati pinnale?

4 min lugemist
Reamees Margus Haav (keskel) ja sõbrad. Fotol nähtav filtriga sigaret tegelikult ei põlenud ja seda oli väeosas spetsiaalselt pildistamise tarbeks hoitud paar nädalat. Niisuguse soengu eest määrati Haavale kümme päeva aresti. FOTO: Erakogu

Mul on rõõm ja au Margus Haava tunda tänaseks peaaegu päevapealt veerand sajandit – 1995. aasta suvel paiskas eluke meid kahte, kes me mõlemad toona öövalvuritena töötasime, kokku Viljandis Mulgi Kuku raadio toimetuses, kus Margus käis kinosaadet tegemas, mina reostasin eetrit alternatiivsemale muusikale pühendatud programmiga «Issanda loomaaed».

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sestpeale oleme olnud head klemmid ja otsapidi kohati ka kolleegid. Kui kokku saame, räägime pikalt. Enamasti muusikast, kirjandusest ja kergemeelsetest naistest (seda viimast mõistagi üksnes antropoloogilisest huvist ning täiesti a priori).

Kui keegi oleks mult küsinud, kas Margus on sõjaväes käinud, oleksin vastanud, et ilmselt mitte. Või isegi: ilmselt kindlasti mitte. Kuna sedasorti ettevõtmine ei näi sobivat tema patsifistliku loomuse ja hedonistliku elustiiliga. Ning pealegi pole ma seni kõigi nende pikkade aastate jooksul kuulnud teda kasvõi sõnagagi mingit sõjaväeskäiku mainivat.

Nüüd siis ühtäkki terve raamat isiklike sõjaväemälestustega. Väga tore, aga milleks? Me elame põhjuslikkusest valitsetud maailmas ning kausaalsuse ahela kahest mõttelisest poolest on põhjus intellektuaalses plaanis peaaegu alati põnevam kui tagajärg. Ja pealegi: tagajärjed, nagu elu on näidanud, tulevad ja lähevad, aga põhjused jäävad...

On’s see raamat Margusel, mullu oma esimest suuremat juubelit tähistanud mehel, omamoodi autoteraapia võimaliku keskeakriisi vastu? Ikka odavam ja ohutum kui näiteks Harley-Davidsoni soetamine, väärikam kui oma poegade klassiõdedega kinos ja kohvikus käimine ning kultuursem kui kehakultuuriga tegelemine...

Või on selle taga eelkõige nostalgia? Sest eks me ole näinud, kuidas tagantjärele muutuvad inimesele mitte üksnes tähenduslikuks, vaid ühtlasi omal moel armsaks ka kõik need mineviku (iseäranis nooruspõlve) sündmused ja läbielamised, milles polnud tegelikult midagi meeldivat.

Hobifreudistina tahaks muidugi kohe pakkuda, et küllap on siin tegu psühhotrauma lahti- ja väljakirjutamisega, omamoodi sublimatsiooniga. Sest neuroosid, teame-teame, ujuvad lõpuks ikka pinnale, neuroosid ei upu.

Juba oma raamatu avapeatükis lööb Margus neuroosid letti: «Mis möödas, see möödas. Ei ole mul tarvis mineviku kummitavaid varje. Aga varjud ei kuula» (lk 11). See lugu räägib end justkui ise, need varjud ei saa mitte vaiki olla?

Nõukogude armees, kohas, mis pidi rahuajal noormehe ette valmistama mitte üksnes isamaa kaitsmiseks, vaid ka eluks üldse, võis väga kergesti – ning ilma igasuguse avaliku või isikliku kasuta – elust ilma jääda. Või siis füüsilise ja/või vaimse tervise kogu edasiseks eluks pöördumatult ära rikkuda. Margus oli neist võimalustest, nagu raamatust selgub, valulisel moel ette teadlik. Ta kirjutab, et sõjaväe kogumispunkti sõites oli tal «tunne, nagu sõidaks omaenda matustele» (lk 13).

20.07.2020 22.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto