R, 9.12.2022

Olümpia-Vigrist sai martsipan ja küpsised

Britt Rosen
Olümpia-Vigrist sai martsipan ja küpsised
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Neljakümne-aastased originaalid - Kalevi muuseumitoas on olümpiamaskotid Vigri ja Miśa tänaseni alles.
Neljakümne-aastased originaalid - Kalevi muuseumitoas on olümpiamaskotid Vigri ja Miśa tänaseni alles. Foto: Sander Ilvest

Moskva olümpiamängude purjeregatt 40 aastat tagasi tõi Tallinnale teletorni, laia Pirita tee, purjespordikeskuse, aga samuti «Vigri» ja «Olümpia» küpsised, minimõõdus või- ja koorepakikesed, välismaised sigaretid ja oranžid toiduputkad. Mida ennenägematut olümpiasuvi eestlaste toidukaardile veel tõi?

Tilluke kolmnurkne koorepakike, sinise-hõbedakarva paberis võikuubik ja metallpurgis mangomahl. Need on ühed vähestest söögiga seotud seikadest ja mälupiltidest üldse, mis mul Tallinna olümpiaregatist meeles. Välismaiseid ja nõukogude teismelisele harukordselt värvikirjuid pakendeid sai veel aastaid pärast suursündmust karbikestes tallel hoitud ja imetletud nagu mõnd ilmaimet.

Olime tulnud kogu perega maalt üheks päevaks pealinna olümpiat vaatama. Purjespordikeskusest üle Pirita jõe tribüüni kõrvale üles seatud oranžikat karva kioskite ümber uudistasid inimesed üsna vaoshoitult, kuid järjekorrad olid pikad. Muide, samad kioskid andsid Tallinna linnapildis tooni veel üheksakümnendatelgi.

Küllap saime kioskiletist pärast tüütuvõitu sabatamist ka kuuma viinerit ketšupisortsuga, mis samuti võis olla ihaldusväärselt värvilises rüüs. Kindlasti maitses see eriliselt, sest viinergi oli maalapsele haruldus – väikelinna kahes toidupoes ei müüdud neid kunagi. Arvatavasti jõime pärast peale Nõukogude Eesti kasinates oludes samamoodi enneolematut moeröögatust, filtrikohvi.

Mare Kabrits, kes olümpiaregati aastal töötas Tallinna toitlustuskoondise pearaamatupidajana, annab kinnituse, et grillviiner ketšupi ja salatiga võis kioskimenüüs olla küll. Nende arvepidamise paberitest käisid läbi nii välitoitlustuskioskid, viinerigrillid ja kohvimasinad, mis jagati olümpiaga seotud ühiskondliku toitlustamise asutustele.

Papist taldrik nagu ulme

Kõige enam imestas tollane toitlustuskoondise kontorirahvas Soome ühekordsete papist taldrikute üle. «Need olid valged ja punase ornamendiga. Selliseid polnud me kunagi enne näinud,» meenutab ta. Ka plastmassist kahvlid ja noad olid tundmatu asi, rääkimata kõrrega Marli pakimahladest, millega soomlased Eestit olümpiaregatiks varustasid.

Paljud mäletavad veel, et olümpiakioskites ja poodides liikus Jalostaja moose ning Fantat ja Coca-Colat – Pepsi-Cola oli nõukogudemaal juba varem olemas, kuid need kaks karastusjooki ilmusid lettidele tänu sellele, et Coca-Cola oli olümpiamängude suursponsor. Mõni räägib, et siin-seal müüdi ka lääne sigarette, kuid selles, kas need olid Winston või Marlboro, ei olda enam nii kindlad. Tunduvalt kallimad kui 30-kopikalised kohalikud olid piiri tagant imporditud suitsud aga kindlasti.

Otto Kubo näitab Kalevi muuseumitoas Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatiks tehtud pakendikujundusi.
Otto Kubo näitab Kalevi muuseumitoas Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatiks tehtud pakendikujundusi. Foto: Sander Ilvest
Śokolaaditahvlite ümbristele pandi kõik olümpiaregati kuue võistlusklassi purjekad, samuti Eesti rahvariietes tüdrukud, maskott Vigri kaenlas.
Sisu jäi samaks, vorm muutus. Ainus uus śokolaad, mis olümpiasuveks spetsiaaliselt tehti, oli "Olümpia".
Śokolaaditahvlite ümbristele pandi kõik olümpiaregati kuue võistlusklassi purjekad, samuti Eesti rahvariietes tüdrukud, maskott Vigri kaenlas. Sisu jäi samaks, vorm muutus. Ainus uus śokolaad, mis olümpiasuveks spetsiaaliselt tehti, oli "Olümpia". Foto: Sander Ilvest
Näide olümpiaregatiks kujundatud kommikarbist.
Näide olümpiaregatiks kujundatud kommikarbist. Foto: Sander Ilvest
Assortiikarbid said samuti olümpiateemalise kujunduse.
Assortiikarbid said samuti olümpiateemalise kujunduse. Foto: Sander Ilvest
Meri ja purjekad olid assortiikarpidel üks põhimotiive.
Meri ja purjekad olid assortiikarpidel üks põhimotiive. Foto: Sander Ilvest
Ka Toompea sai kommivaliku karbile.
Ka Toompea sai kommivaliku karbile. Foto: Sander Ilvest

Lisaks hakkasid olümpiasuvel kodude sektsioonikappide klaasvitriine ehtima omamaise magusahiiu Kalevi martsipanist olümpiamaskotid, karupoeg Miša ja hülgepoiss Vigri – mõnes riiulis seisavad kivikõvaks kuivanud originaalid veel praegugi.

Ka Otto Kubo, tollane Kalevi kommivabriku kesklaboratooriumi juhataja, räägib, et kunstikombinaadi Ars vormides tehtud martsipanist kujukesed olid niivõrd defitsiitne kaup, et paljud ei raatsinud neid ära süüa ja hoidsid alles. «Tänu sellele on meil Kalevi muuseumis originaalid näha,» tähendab üle kuuekümne aasta kommivabrikus töötanud ja praegu seal teaduri ametit pidav vanahärra. Maiasmoka kohviku martsipanitoas meisterdatakse seda retromagusat tänini.

Martsipan oli haruldus üle kogu Nõukogude Liidu, seda tehti ainult Tallinnas ja Kalev varustas sellega ka NSV Liidu võimusüdant, Moskva Kremli. «Leonid Brežnevi, omaaegse parteijuhi ja ülemnõukogu presiidiumi esimehe lemmikmartsipan oli tšellot mängiv karu, mida tehti eestiaegse magusameistri Georg Stude ärist jäänud vormi järgi,» teeb Kubo muheledes olümpialt kõrvalepõike.

Ka šokolaaditahvlid ja -medaljonid ning assortiid kujundati vabrikus olümpiasümboolikaga rüüsse. Küll illustreeriti need purjekate ja olümpiarõngastega, siis jälle Tallinna või Toompea siluetiga – kõik regati kuus paadiklassi said karpidele. Liinikommide ehk masstoodangu assortiikarbid nägid ka varasemast nägusamad välja, sest spordipeo puhuks trükiti need Soomes, pealegi sealsele korralikule kartongile. Kvaliteet oli tunduvalt parem kui meil.

Lennart Meri küpsiselemmik

Kuigi pakend muutus, jäi sisu enamasti samaks. Näiteks šokolaaditahvlit «Tallinn 80», kus Järva-Jaani, Mustjala, Muhu, Kihnu ja Kaarma rahvariides tüdruk hoiab kaenlas Vigrit, tunti tavaoludes kui poolmõru šokolaadi «Pöial-Liisi». Vaid üks šokolaad, poolmõru «Olümpia» segati Kubo sõnul kokku spetsiaalselt suureks spordipeoks. Ega muud erilist tollal tehtudki, kui mängiti kakao ja suhkru vahekorraga, kõikvõimalikud lisandid on nüüdse aja nähtus.

1980. aastaks jõudsid Kalevisse Lääne-Saksamaa seadmed, millega hakati tegema liistukujulist närimiskummi.
1980. aastaks jõudsid Kalevisse Lääne-Saksamaa seadmed, millega hakati tegema liistukujulist närimiskummi. Foto: Sander Ilvest

Iseäranis uhke oli käsitöökompvekkide valik «Toompea», mis poodi ei jõudnud ning valmistati komparteiasutuste ja olümpiaregati korralduskomitee tellimusel kõrgetele külalistele esinduskingituseks. Tõenäoliselt tuli tookord sääraseid eritellimusi täita rohkem ning esindusmagusat pakuti ka vastuvõttudel kohvi ja konjaki juurde, oletab Kubo. Tema olümpiaaegne lemmik oli «Toompea» käsitöökommide valikust. «Pralinee, selline «paksuke» ja mandli-suhkru segust griljaaži ehk krokandiga, krõbises hamba all ilusti,» mäletab vanahärra. «Tuljak» ja juba 1956. aastal Kalevis sündinud «Maiuspala», mis samuti kuulusid nelja kümnendi tagusesse kinkekarpi, on praegugi hinnatud klassika.

Tollast pabistamist mäletab Kubo siiani. Mitte aga kontrollide, vaid selle pärast, et ükski putukas magusa sisse ei lipsaks, või et ei juhtuks midagi seesugust nagu kunagi ühe Põhja-Korea tähtsa külalisega, kes haaras kompveki nii jõulise käega, et konjak pritsis sellest välja.

Viru hotelli kondiitrid, keskel Kuno Plaan, kes mõtles välja "Olümpia" ja "Vigri" küpsised.
Viru hotelli kondiitrid, keskel Kuno Plaan, kes mõtles välja "Olümpia" ja "Vigri" küpsised. Foto: Harald Leppikson, Rahvusarhiiv
Tänaseni klassika - «Olümpia» küpsis.
Tänaseni klassika - «Olümpia» küpsis. Foto: Sander Ilvest

Legendaarne Viru kondiiter Kuno Plaan aga mõtles olümpiamängudeks välja kaks uut küpsist, mida müüdi hiljem hotelli kondiitriletis ja mida temanimeline kondiitriäri küpsetab tänapäevani: «Olümpia» ja «Vigri». Esimeses kleebiti kaks ümmargust küpsist piimakreemiga kokku ja kasteti poolenisti šokolaadiglasuuri sisse. «Vigri» oli samamoodi valmistatud, kuid oli pikerguse kujuga ja kahe poolenisti šokolaadiga glasuuritud küpsise vahel enamasti hapukas jõhvikamoos või -kreem.

Valve Raudnask kirjutab raamatus «Kuno Plaan ja Viru kringel», et Plaan võttis mõlemale patendi ja «Olümpiast» sai president Lennart Meri lemmikküpsis. Presidendil oli küll erisoov, et seda tehtaks ilma šokolaadiglasuuri ja ka kreemita, kuid šokolaad lõpuks jäi. Päris õige «Olümpia» see kondiitri sõnul siiski polnud.

Muidugi kõlistati Tallinnas ka vahuveini «Sovetskoje Šampanskoje» klaase ja mekiti Armeenia või Gruusia brändit, harvem Prantsuse konjakit Camus’d. Pruugiti ka viina, Ungari ja Rumeenia veine, olümpia sponsori Martini vermutit.

Banketid Pirita restoranis

Olümpiaregati korralduskomitee protokolliteenistuse ametnik, kes nüüd ütleb, et tema nimi pole kõige olulisem, töötas kolme suurema vastuvõtu taustajõuna. Üks neist oli arvatavasti korralduskomitee esimehe Arnold Greeni antud purjeregati avavastuvõtt moodsas Pirita restoranis, mis ehitatigi olümpiaks. Eriti uhke bankett peeti laeval Georg Ots, kuhu kutsuti spordikoondised, tähtsad väliskülalised ja kõrged kohalikud ametimehed. Lõpubankett rõhuga korraldajatel toimus Tuljaku kohvikus ja lillepaviljonis.

Kõik, mida hing tollal oskas ihaldada ja ette kujutada, oli laual. Isegi rikkalikumalt ja suurejoonelisemalt kui vaja – taheti ju näidata, et nõukogude inimene elab külluses, kuigi poeriiulitel laiutas siis juba tühjus. Tavaliselt serveeriti külmlauaklassikat tollaste parimate restoranide moel: tikuvõileivad, juustutäidisega singirullid, täidetud muna, keel hernestega, pikkpoiss munaga, heeringas hapukoorega, kartulisalat, ka punane kala ja kalamari. Aga kindlasti polnud pabersalvrätte, mäletab protokolliametnik.

Pirita restoranis peeti suur osa spordipeo suuremaid vastuvõtte ja bankette.
Pirita restoranis peeti suur osa spordipeo suuremaid vastuvõtte ja bankette. Foto: Toomas Aring, Rahvusarhiiv
Olümpia-aastaks sai valmis moodne Pirita restoran.
Olümpia-aastaks sai valmis moodne Pirita restoran. Foto: Digiteerija Ilja Shavrin

Seda, et toidulauda näidati ka olümpiakülas Pirital mitu korda külluslikumana, kui see Eestis tõelisuses oli, meenub Kalev Vapperile, tollasele Eesti televisiooni spordikommentaatorile. Apelsinid ja banaanid, aedviljad ja salatid, haruldus! Samal ajal saatis naine teda poodi sõnadega «too midagigi süüa», mitte «osta üht või teist vajalikku».

Mujal kui pressibaaris kohalikud ajakirjanikud toidu või joogi ligi ei pääsenud. Kuid sealt mäletab Vapper soomlaste Lapponia murakalikööri, millest ta tollase täiskarsklasena erinevalt teistest rõõmu ei osanud tunda, kuid ajakirjanikele väikese toidupaki sees merele pirukakõrvaseks kaasa antud Coca-Colast või Fantast küll.

Vahukoor pohlamoosi ja leivapuruga

Dimitri Demjanov, kes oli just jätnud baarmeni ameti Mündi baaris ja saanud Gloria restorani direktori asetäitjaks, kutsuti olümpia purjespordikeskuse teenindusjuhiks, kes pani kokku meeskonna linna parimatest kokkadest, kondiitritest, baarmenidest ja kelneritest.

«Millestki puudust ei olnud,» ütleb ka tema. Kusagilt toodi kohale arbuusid ja ananassid, musta ja punast kalamarja oli rohkem kui vaja. «Toiduga pingutati tegelikult kõvasti üle, sest sportlased osutusid söögiga tunduvalt lihtsamaks ja tagasihoidlikumaks,» ütleb ta ja lisab kahetsusega, kuidas palju toitu visati lihtsalt ära. Keegi midagi olümpiakülast väljudes koju kaasa võtta ei tohtinud, raudväravates oli range kontroll. Üldse, distsipliin oli kõva, ülereageerimist ja potjomkinlust omajagu. ENSV kaubandusminister Kuno Todesson käis vähemalt paar korda nädalas olukorda kontrollimas.

Buffet-stiilis – tollases kõnepruugis iseteenindusliin – sööklasse pääsesid ainult sportlased-treenerid. Tänapäeva mõistes oligi see pigem restoran, nendib Demjanov. Kosmopoliitses menüüs leidus kõike, pitsast, pastast, guljašist, šnitslist ja karbonaadist kapsa ning musta kalamarjani. Tõsi, viimane polnud sportlaste hulgas kuigi populaarne.

Olümpiaküla baaririiulilt meenuvad talle Gruusia veinid – omaette klass –, samuti Kuuba liköörid. Iseäranis popid olid tollal kokteilsalatid päris krabi või makraga, aga ka heeringa- või kiluleivad. Kõige trendikama baarijoogi seisust nautis kokteil Vana Tallinna liköörist ja šampusest, klaasil suhkruäär ning kaunistuseks kokteilikirss. Teadjamad külalised oskasid aga küsida Tallinna kõige kuulsamat desserti, vahukoort pohlamoosiga, kuhu mõnikord puistati veel musta leiva puru.

Et mitte kõike prügikasti lennutada, söödi midagi kohapeal ise.

Demjanov mäletab, et midagi sai olümpiakülas hädaga kohapeal ka ise ära söödud. Kalamarja ei tahtnud ta igatahes vähemalt viis aastat pärast olümpiamänge isegi mitte näha.

Märksõnad
Tagasi üles