Sisukord
Kultuur
Postimees
24.07.2020
Eesti 111 isamaalast ühines Parempoolseteks (17) Eesti lühiuudised Avaandmete lukkupanek raskendab kohtute tööd (2) Käosulane pani noka kinni ja pakib kohvreid Veneetslane elab Narvas unistuste elu Majandus Riik mõtles põllumeestele välja abinõu, mis kedagi ei aita ega huvita (6) Värske tabel: Eesti suurimad koondajad (6) Majanduse lühiuudised Välismaa Toorid said annetusi Vene ettevõtjatelt Hiina kosmosesond alustas teekonda Marsile Saksa kohus mõistis endise SSi valvuri tingimisi vangi Breivik tahab müüa miljonite eest oma uurimismaterjale (2) Välismaa lühiuudised Liibanoni emad annavad mähkmete ja toidu nimel riided seljast Blogija abikaasast sai olude sunnil Valgevene opositsioonijuht (2) Arvamus Juhtkiri: Isamaa 3.0 on otsustanud mängida panga peale (98) Aarne Seppel: tempel näkku, silt kaela (12) Indrek Ibrus: Lehepunkti ja R-Kioski libauudiste-äri nüüdisaja kontekstis (2) Facebooki faktikontrollil on lootust Raivo Aeg: vilepuhumine vajab reegleid (5) Rein Taagepera: kasvav janu võib ka Peipsi kuivaks jätta (17) Erkki Bahovski: Hiina paradoks (9) Kultuur Kodumasin ei tohiks teha enesetappu! AC/DC «Back in Black» 40! Igikestev Ameerika narkosõda (1) Sport Spordi lühiuudised Raudmees Márquez pani arstid imestama Iseteadlik Jander Heil imetleb Kirti ja kutsus Kanteri välja Márquez naaseb neli päeva pärast operatsiooni rajale. Millised on teised MotoGP vägevad tagasitulekud? Iseteadlik Jander Heil imetleb Kirti ja kutsus Kanteri välja Tartu Areng: Jänese matkarajal tekkis omavoliliselt rajatud kanalile sild (3) Toomas Jürgenstein: ka see asi jääb minu südametunnistusele Johanna Maria Tõugu: kollapunase koalitsiooni roheteater Vahur Kollom: riik kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt (5) Lapsevanem kinkis päevinäinud lastehaiglale õhksoojuspumbad (2) Kelmid müüvad Vanemuise suvekontserdi tasuta pääsmeid Tartu lühiuudised Tartu ülikool jättis Venemaal kõrgkooli pääsenud Peruu noore ukse taha (19) ERMi vana maja saatus selgub sügisel (1) Bigbank Tartu juht Alari Jõesaar kavatseb ohjad üle anda Maestro Paul Mägi juhatab kontserti vabas õhus ja lahkub seejärel Vanemuisest (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kodumasin ei tohiks teha enesetappu!

5 min lugemist
Peter Handke mullu oktoobris peale Nobeli laureaadiks kuulutamist oma koduaias Pariisi lähedal Chaville'is. FOTO: ALAIN JOCARD/AFP

Üks viimase aasta kuumimaid nimesid kirjandusmaailmas on austerlane Peter Handke (sündinud 1942). Ja seda peamiselt seetõttu, et õpetatud härrad ja prouad Rootsi Akadeemiast määrasid talle mullu Nobeli preemia. Nobel on kirjanikule absoluutne mainekujunduslik ja turunduslik jackpot, mis mitmesajakordistab päevapealt laiema rahvusvahelise avalikkuse huvi tema isiku ja teoste vastu. Turundusliku efekti poolest suudab sellega, ja sedagi üksnes lühikest aega, võistelda vaid autori surm.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nobel tõstab autori – teenimatult või mitte, see on iseküsimus ja mõistagi üksnes maitse küsimus – justkui mingisse kirjanduse eliitliigasse, annab tema teostele teatava kvaliteedigarantii ning paneb ühtlasi tööle tõlkeveskid. Eesti lugejale on Handke looming olnud osaliselt kättesaadav juba pikka aega. 1970. aastal ilmus siinmail tema näidend «Kaspar» (1967), 1981. aastal lühiromaanid «Tõelise tundmuse hetk» (1975) ja «Vasakukäeline naine» (1976) ning 2012. aastal jutustus «Kirjaniku õhtupoolik» (1987). Tänavu lisandus neile jutustus «Soovideta õnnetu» (1972).

Ehkki Handket nimetatakse erialakirjanduses läbivalt Austria kirjanduse «suureks mässajaks», esindab seda osa tema loomingust Eestis seni üksnes «Kaspar», otsapidi ka «Tõelise tundmuse hetk», mida pean ise temalt loetud asjadest parimaks. Samuti meeldis mulle väga tema jutustusel põhinev mängufilm «Väravavahi hirm 11 meetri karistuslöögi ees» (1972, režissöör Wim Wendes).

Mulle tundub Handke olevat kirjanik, kes näib väga tõsiselt võtvat mitte üksnes iseennast, vaid ka oma kirjanikukutsumust, oma inspiratsiooni, oma meetodit, oma loomingut jne. Tema kirjutatu paistab olevat väga programmiline, eneseteadlik, sihikindel ja pretensioonikas. See kannab endas mingit möödavaatamatut manifestatiivsust, mis on kunstis teatud piirist alates natuke tüütu ja väsitav. Ning Handke on minu meelest sellele piirile pidevalt väga lähedal. Tema tekstidesse on seeläbi justkui vaakum sisse tõmmatud ning lugejal kipub olema raske seal vabalt ja loomulikult hingata.

«Soovideta õnnetu» üksnes süvendas seda muljet. Aga siin tingib (ning otsapidi ka õigustab) nii sisu- kui ka vormitasandil prevaleerivat rõhuvust ja rusuvust teose peateema, milleks on autori 51-aastaselt vabasurma läinud ema elu. Handke kirjutas selle teksti 29-aastasena, teos on väidetavalt autobiograafiline.

Enesetapp on narratiivses kunstis aegumatu süžeekäik, kuna selles pole mitte üksnes efekti, dramaatikat ja karakterit, vaid sageli ka kangelaslikkust. Nii loodusseaduste kui ka enamiku religioossete õpetuste seisukohast eiravad enesetapjad mängureegleid; võtavad endale vabaduse, millele neil pole justkui õigust; langetavad iseseisvalt otsuse, mille tegemise au peaks kuuluma vastavalt loodusele või Loojale.

Mingis mõttes annab enesetapp elule tagantjärele teatava väärtuse ja väärikuse (mida sel enne ei pruukinud olla) – see on vaba tahte akt, milleks pole soovi ja/või vajaduse korral suuteline sugugi mitte igaüks. Ka Handke tunnistab oma teoses, et oli matustele sõites «kui arust ära, uhkusest, et ema oli teinud enesetapu» (lk 61).

23.07.2020 25.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto