AC/DC «Back in Black» 40!

Brian Johnson ja Angus Young ansamblist AC/DC. FOTO: WENN

Rock’n’roll-bänd – ei rohkem ega vähem, ütles AC/DC põhimees, kitarrist Angus Young kord oma bändi iseloomustamiseks, ja kes saaks talle selles vastu vaielda. Ja kuidas olekski vaielda mehega, kelle lemmikjook on piim. 25. juulil 1980 ilmus nende seitsmes album pealkirjaga «Back in Black» – AC/DC olulisim, ilmselt ka parim, ja sellest bändist lõplikult sellise teinud, millisena me teda veel täna ja päris kindlasti ka kauges tulevikus mäletame.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Öelda millegi kohta «parim» on loomulikult subjektiivne kategooria ja sellisena aeg-ajalt pigem väheväärtuslik (või just vastupidi), kuid «Back in Blacki» kasuks räägib ka üks objektiivne kategooria: plaadimüük. Nüüdseks on see müünud üle 50 miljoni eksemplari ja on ühtlasi kõigi aegade enim müüdud plaatide tabelis Michael Jacksoni «Thrilleri» järel teine. AC/DC on üldse müünud 200 miljoni plaadi ümber. Suuri ja olulisi sündmusi peaks ilmselt saatma suured ja olulised lood, kõik need müüti loovad võrgustikud, punktid ja kontrapunktid, ja «Back in Blackil» on siin võtta üks rokiajaloo suurimaid.

Enne seda plaati oli alkoholisurma surnud bändi laulja Bon Scott, kellele hiljem püstitatud monumendist on saanud Austraalia üks suurimaid turismimagneteid. Tuli endale uus laulja otsida. Üks põhjuseid, miks uueks lauljaks sai varem keskmiselt tuntud briti gläm-rokkbändis Geordie (üks Briti esikümne lugu ka ette näidata) laulnud Brian Johnson, oli ka asjaolu, et kui enamik kandidaate soovis laulda Deep Purple’i «Smoke on the Waterit», vaatas Johnson välja midagi Tina Turneri repertuaarist. Selline asi andis kindla signaali, et tüübil on hinge ja maitset. Kõigepealt tehti leping poole aasta peale, et vaatame, mis siis edasi.

23.07.2020 25.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto